neljapäev, 28. mai 2015

ÄMBRID

VOL.1. Tahan kirjutada, kuidas mulle meeldib ämbreid koguda. Teate küll, millega saab prügi välja viia, seenel käia ja need ämbrid mis jätavad su hinge sellise totaka märgi maha. Esimene ämber oli X nimega mees ja tundus tõesti toreda inimesena. Tõi lilli, shokolaade-poputas siit ja sealt. Ma ei mäletagi väga täpselt millal meil see esimene autosõit oli aga igatahes see kulges koos téma koera ja lapsega. Laps pani reeglid paika, et téma istub ees ja mina ronigu tagaistmele. Ma kuuletusin käsule, sest härra X ei vaevunud midagi ütlema. Võibolla ma olen tõesti kuu pealt, aga ma siiski arvan, et autos mehe kõrval istub naine ja laps olgu tagaistmel. Kui ma avasin autoukse ja tagaistmel vahtis mulle vastu koer,siis mõtlesin oukey-elan üle. Teate mul oli nutt kurgus, mina kui ilus naine pean olema tagaistmel koos koeraga. Mõtlesin endamisi, et okei võibolla laps on armukade minu peale ja tahab olla isa kõrval. Aga eiii- see kordus igakord kui me kuhugi välja sõitsime. Ükskõik kuhu meie trip ei viinud, oli koer ka kaasas- tal ila tilkus, ajas karvu ja peeretas. Olin pool aastat suhtes mitte mehega vaid koeraga. Ämbriromaan sai läbi just seetõttu, et laps otsustas isa elu üle. Ja ma olen õnnelik, et see nii juhtus, sest muidu ma poleks teise ämbriga tutvust teinud. Aga koer sai tõesti mulle väga armsaks ja ma igatsen teda vahel. Me mõistsime üksteist. Jätkub...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar