reede, 17. juuli 2015

Me kõik väärime elu

Seisin mina eile Rakvere bussijaamas ja ootasin ühte inimest. Kuna hakkas vihma ladistama, siis läksin peavarju selle kollase jalgratta majakese all. Tuntud veel sellepoolest, et seal on kodutud/prügikastiinimesed. Istus üks mutike pingi peal. Kilekott oli räbal, mingid toiduasjad sees, soe sokk ja king, dressipüksid jalas ning must katkine jope. Hambutu.Ta tõmbas suitsu. Rääkis omaette vene keeles, kurtis kui raske tal on, tal ei ole kedagi, keegi ei taha teda. Vahepeal nuttis ja luges lehte. Siis ilmusid kuskilt nurga tagant kaks meest ja lõugasid- tõmba nahhui siit, kas kuulsid kao minema. Esimest korda elus ma tundsin, et mul on seal hirmus olla. Läksin veidi eemale ja jälgisin mis saab edasi? Mutike võttis oma asjad ja jalutas vaikselt minema, kohe nende vastas oli veel üks pink, kus magasid kaks meest. Mutike istus nende vahele ja tõmbas suitsu edasi. Mind pani mõtlema, sageli ei ole nad oma elustiilis süüdi. Nad on sattunud situatsiooni, kust taas kõrgemale tõusmine on aega ja kannatust nõudev. On olemas varjupaigad nende jaoks, kuid see pole siiski see, mis oma kodu. Kui nad varem on elanud jõukat elu, siis korra päris põhja minnes on raske sealt taas samale kohale tõusta. Seejuures ei suudeta leppida väikeste asjadega, leida õnne pisikestes kordaminekutes. On probleeme, mille lahendamisel me vajame teiste inimeste abi. Mõned meist küsivad seda. Kuid on neid, kellel uhkus ei luba. Kui inimesed poleks nii uhked, siis ehk oleks neil ka kergem elada. Tihti ei luba ka hirm teiste arvamuse ees abi paluda. Miks karta seda, mida teised arvavad? Elus on ju peale nende " teiste" ka palju muud. Muidugi on nemad meid ümbritsev maailm, kritiseeriv ühiskond, kiitev üldsus. Kuid kui hakkame nägema vaeva vaid selle nimel, et saada nende heakskiitu, jookseme ummikusse. See, mis on ühe arust kiitust väärt, võib mõne teise jaoks tunduda vastupidisena, mis aga ei tähenda, et ka teisi ei võiks kuulata, nende nimel vaeva näha, kuid eal ei tohi unustada ennast. Kui inimene kaotab usu endasse, ei tea enam, mis on tegelik väärtus, saab temast teiste hüpiknukk. Ja tagajärg võib olla masendus, eltüdimus, depressioon või teeb ta endale lõpu. Me ise oleme enda saatuse tegijad. Me kas võitleme või anname alla. Alati on võimalus leida tee kõrgemale või see kaotada ja mitte kunagi enam üles leida.. Stalin on öelnud: " Pole inimest, pole probleemi". Uskudes teda, oleme me kõik maailmas üksteisel jalus. Allakäike juhtub kõigi elus ning need pole selleks, et neid kasutada ettekäändena, vaid selleks,et ammutada neist jõudu juurde, panna ennast proovile, edasi liikuda ja elada. Käega lüües me lihtsalt laseme probleemil edasi areneda. See muutub lõngakeraks, mis algselt puudutas ehk vaid ühte isikut, kuid nüüd mitusada inimest..

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar