esmaspäev, 11. jaanuar 2016

Aitähh, et jätsid mu maha....

Lugu on kirjutatud aasta tagasi ning see ei puuduta kuidagi mu praegust olukorda! Aitähh, et jätsid mu maha.... Ma pole kunagi mõelnud, et ühel päeval -lausest: „ Kuidas Sa mind maha jätta said?“ – saab muutuda lauseks: Aitähh, et Sa seda tegid! See oli pikk teekond, kuhu ma olen praegu jõudnud, kuid see oli parim asi mida Sa oled minu jaoks teinud. Ma sain täiskasvanuks, sügaval hinges pidin selgusele jõudma, kes ma olen ja mida ma tahan. Kes ma enne olin ja kellena ma teesklesin olemist. Tegelesin oma takerdunud enesehinnanguga, mis oli tuginenud mu staatusele „ naine“ või „ lapseema“- lihtsalt olla kellegi poole, olla kellegi teine pool. Seisin silmitsi oma kõige suurema hirmuga- kuidas elada siin maailmas üksi. Täitsa üksinda, ilma et keegi oleks mulle öelnud, kuidas asjad peavad toimima. Õppisin usaldama oma sisemist häält, kes ütles mulle, et tasub minna edasi. Leida keegi.... Pidin õppima, kuidas toetuda iseendale, et maksta oma katuse ja riiete eest, mitte arvestama et on olemas kõrvaline abi, juhul kui tagavara palka pole. Õppisin ennast väärtustama. Läbi valu ja kannatuse, et olen endiselt naine – ilus, enesekindel ja julge. See naine, kes on seda väärt ja keegi kes tahab minuga olla. Õppisin kannatlikust, kui tundus et pisarad ei lõpe iial otsa – pidin lihtsalt ootama kannatlikult, millal keset tormi ma saan jälle tunda rõõmu. Pidin leidma tasakaalu, mida vajasime koos lapsega. Pidin õppima, kuidas lasta enda kõrvale mehi, kes tahtsid mind armastada, kuid ma ei olnud valmis oma südant avama. Õppisin oma uhkust alla suruma, oli palju kordi kus tuli abi küsida, sest kõike nullist ise teha oli väga raske. Pidin võtma vastutuse otsuste eest, kuid nüüd näen et paljud neist olid valed ja valulikud. Pidin leppima asjaoluga, et inimesed räägivad mind taga. Ja mõtlema, et see on normaalne. Tugevad naised kõnnivadki pea püsti – isegi siis kui terve maailm sosistab selja taga. Ma sain aru, et ma ei ole mitte kunagi nõus olema kellegi teine variant. Ma väärin olla üks ja ainus kellegi jaoks, kes on kindel selles-et ma väärin seda. Õppisin tundma, et mu süda on taas võimeline armastama. Kuigi väga pikka aega, ei suutnud ma väljendada oma tundeid uuele inimesele, samalajal tundes et see on võimalik- täpselt nii nagu See oli kunagi Sinuga! Lõpuks õppisin andestama. Sest see on kõik, mis annab jõudu edasiminekuks.

1 kommentaar:

  1. Tundub, et oled õppinud maailma nägema - südamega, mitte silmadega :)

    VastaKustuta