neljapäev, 23. november 2017

Lapsepõlve nostalgia


Mul on facebookis nostalgia album, kus ma olen kogunud igasugu huvitavaid ja meeldejäänud asju (fotosid) Nõuka ajast. Viimasel ajal rändan ma tihti lapsepõlve mälestustes, teeme seda koos :)

* Suvi oli alati päikesepaisteline, mõnusalt soe, roheline muru ulatus kuni põlvini. Meil oli mõnus gäng koos, naabripoisid, mina ja minu onu lapsed, vahel ka teised kes läheduses elasid. Tavaliselt oli iga tüdrukul peika olemas, pandi varakult paari lapsevanemate poolt.

Käisime üksteisel külas, mängisime lauamänge, pidasime sünnipäevi. Ükskõik, mis ilm väljas oli, olime õues, porilompides paljajalu. Korraldasime jalgratta matke, käisime metsas pähkleid korjamas, õunaaias puudel ronimas. Metsas ehitasime onni, põllul panime telgi püsti, lõke ja grillisime kartuleid fooliumi sees. Ma ei kujuta ette, kui mu laps läheb praegu metsa ja teeb lõke koos sõpradega, ei usu et sellest tuleks midagi head välja! :D Vanasti oli üldse kuidagi kõik asjad teistmoodi, austusest rääkimata! Vanemad otsisid meid küla vahel ringi, et korraks koju minna sööma, sest selleks ei olnud meil lihtsalt aega!

Kutsusime üksteist õue akna all karjudes, meil ei olnud mobiiltelefone. Tavatelefonid olid kodudes ( need kus olid numbrid ketta peal, pidid alla kerima ükshaaval) aga mitte kõikidel.

Meie lemmikmängud olid:

1. NOOLEKAS - Seltskond jagati kaheks. Esimene grupp läks eest ära, märgistades oma teekonda kriidiga joonistatud nooltega. Teekonna lõppu joonstati ring igasse suunda näitavate nooltega ja siis me peitsime end kuskil selle läheduses. Teise grupi eesmärk oli mööda neid nooli minna ja lõpuks leida esimene grupp. Tihtipeale me riidlesime, sest lõpuks oli nii palju eksitavaid nooli, et ei saanud aru kus pärapõrgus end keegi peidab.

2. HEERINGAS - Mängijad rivistusid ühele joonele. Üks mängijatest oli teistest eemal (nt mingi seina ääres) ja luges valjusti "heeringas-heeringas üks kaks kolm" Selle aja jooksul kui ta nii luges pidid teised mängijad jooksma selle seina poole. Kui sai loetud, keeras lugeja ümber ja kõik mängijad pidid kivistuma. Kes liigutas, saadeti algusesse tagasi. Seejärel kõik kordus. Kes jõudis esimesena seinani, see oli võitja ja sai järgmisena lugeda.

3. KUMMIKEKS - kummikeks oli selline õnnetu mäng, kus oli alati millegipärast liiga vähe inimesi, kes kummi hoiaks. Kodus kasutasin ma toole. Omal ajal oli väga palju erinevaid stiile, praeguseks on minu mällu jäänud vaid numbrikas ja makaronid. Koolis vahetunni ajal sai ka mängitud.

4. RAHVASTEPALL - Meie versioonis oli mängijatel 3 ja kaptenitel 6 elu. Kartsin tohutult palli, sellepärast tahtsin olla ka koguaeg kapten :)

5.VALGUSFOOR - Mängu eesmärk oli jõuda punktist A punkti B, aga keskel oli valgusfoor. Valgusfoor ütles ühe värvi ja kui see oli sinu riietuses olemas, siis võisid sa vabalt ja hirmu tundmata minna, aga kui sul seda värvi polnud, siis pidid üle tee jooksma ja valgusfoor pidi su kinni püüdma. Kui ei püüdnud, siis sul vedas, kui püüdis, sai sinust järgmine valgusfoor. Sohki sai teha nii, et väitsid, et sul on just seda värvi aluspüksid (sest neid ei pidanud ju ette näitama).


6. NUKUPOOD - Üks mängija keerutas kõiki ja lasi siis käest lahti. Mängijad pidid tarduma oma asendisse. Kui kõik olid ära keerutatud, hakkas keerutaja ühe mängija juurest teise juurde minema ja keeras nad lukust lahti. Mängijad pidid siis lähtuvalt oma asendist mingit liigutust tegema (nt ahvi kombel hüppama või baleriini moodi tantisma) ja kelle etteaste oli kõige andekam, see võitis ja sai uueks keerutajaks.

7. PALLIKOOL- pallikoolist oli kaks varianti. Esimene oli lihtne. Tuli pall üles visata, käsi plaksutada ja pall uuesti kinni püüda. Iga korraga lisandus üks plaks. Plaksude arv näitas, mitmendasse klassi said. Kui suutsid teha palli õhus püsimise ajal 10 plaksu, olid kümnendas klassis. Kui ei suutnud nõutud plaksude arvu teha, jäid istuma ja pidi järgmisel korral uuesti katsetama. Võitis see kes esimesena 12. klassi jõudis.
Teine pallikooli variant oli selline, et õpetaja viskas sulle palli ja sa pidid selle iga kord erinevalt kinni püüdma ja tagasi saatma. Kui hakkama ei saanud, jäid istuma ja järgmisel korral said korrata. Kui kõik klassid olid läbi, siis järgnes eksam, kus pidi kõik järjest ja õiges järjekorras ära sooritama. Pall maha ei tohtinud kukkuda. Kes esimesena eksami ära tegi, see võitis. Klassid olid järgmised: 1. lihtsalt püüdsid kinni, viskasid tagasi. 2. Põrgatasid palli lahtiste peopesadega tagasi. 3. Põrgatasid palli peopesad vastamisi kokkupandud kätega tagasi. 4. põrgatasid palli põimitud sõrmedega kokkupandud kätega tagasi. 5. põrgatasid palli rusikasse surutud ja kokkupandud kätega tagasi. 6. püüdsid palli ristatud kätega kinni ja viskasid tagasi. 7. Püüdsid palli kinni ja viskasid selja tagant tagasi. 8. Püüdsid palli kinni, viskasid õhku, tegid plaksu ja põrgatasid palli tagasi. Rohkem klasse mulle ei meenunud...kui Teil meenub, andke teada :)

8. VIIS MIINUST - oli pallimäng, mis vihastas vastasmaja esimese korruse otsakorteri elanikke. Mäng oli lihtne. Tuli kordamööda lüüa palli jalaga vastu seina (ühe puutega). Kes oma korral hakkama ei saanud, sai miinuse ja viie miinusega langes mängust välja. Seda mängu mängisime siis, kui kortermaja elanikud olid tööl, see käis neile üsna närvidele.


9. TUKI-TUKI - Mäng ise lihtne, üks mängija loeb sajani (ja uskuge mind, nii kiiresti kui meie omal ajal lugesime pole tegelikult võimalik lugeda) ja sel ajal jooksevad teised peitu. Mängu eesmärk on jõuda kokkulepitud kohani (meil oli selleks enamasti maja sein) enne kui lugeja ning end priiks lüüa (tuki-tuki mina prii), kõige viimane võib kõik ka priiks lüüa (tuki-tuki kõik on priid). Kui aga lugeja sind märkab ning enne sind seinani jõuab, hüüab ta su nime (tuki-tuki Maria) ja kui sa juhtud olema esimene ning keegi kõiki priiks ei löö, siis sina peadki järgmisel korral.



Mänge oli palju, ei jõua kõike üles kirjutada: telefon, vibra, kapsavaras, värvipood, haned-luiged tulge koju jne.


* Teine aastaaeg, mis on erksalt meeles on lumerohke, pakane talv. Vanaema kootud villased kindad, mis olid enamjaolt mitme kihina käes, et külm ära ei võtaks. Tol ajal olid ka karupüksid, värviline tutimüts ja mingi kahtlaselt suur jope, mille all oli kolm villast kampsunit. Minu lapsepõlve sõbranna Mariaga uisutasime igapäev, unistasime, et meist saavad iluuisutajad, tegime piruette ja kihutasime üksteise võidu.

Temaga mängisime tihti autovarast - Taas meie endi väljamõeldud mäng. Mängu nimi on pisut eksitav, sest autode varastamisega pole siin midagi pistmist. Seda mängu sai mängida meie maja otsas. Maja kõrvalt läheb läbi suur tee. Mängu eesmärk oli lihtne. Kui nägid autot tulemas, tuli maja nurga taha peitu joosta, sest autoga tuli varas (ja vargaid tuli karta). Kui sa peitu ei jõudnud, siis tuli kivikujuks tarduda, et varas sind ei märkaks. Nii lihtne see oligi, aga üllatavalt lõbus. Mariaga sai teha ka lollusi, näiteks meeldis meile niitidega teha võrke trepikodades ja siis koputasime teiste uste peale ja siis jooksime minema. Ükskord jäime ka vahele ühele tigedale vanaonule, peale seda me enam neid nalju ei teinud.

Maja taga oli / on siiamaani väike mägi. Siis kui ise olid väike, tundus mägi hiigelsuurena. Seal oli tihtipeale jäine liumägi, poisid tõid kodunt ämbritega vett, et oleks libedam alla lasta. Lasime alla kõhuli, selili, istudes, kilekottidega. Poisid tõid kodunt suure voodilina, me istusime sinna kambakesi kõik peale ja lasime liugu, see oli nii lahe, tahaks praegu ka alla lasta, mis siis et vanust juba üle 30-ne.

Ehitasime lumest kindlust,mängisime lumesõda, vahepeal jooksid trepikotta, soojendasid käsi ja jätkasid hullamist lumes.

Lapsepõlve sõbranna Piiale ma tegin 30.ndaks juubeliks kingituse, kus kirjutasin meie lapsepõlve mälestustest, A4 lehele.

Aga Piiaga me ei uisutanud, meile meeldis maja taga ka kilekotiga alla lasta, ja siis pikutada lume sees ingleid tehes, kus me mängisime sellist mängu nagu vanaisa vanad püksid :D Mäng lihtne. Üksteiselt küsitakse küsimusi (nt mis sa täna hommikuks sõid? või mis sa homme kooli selga paned) ja vastata tohtis ainult ühega kolmest variandist. Meil olid nendeks variantideks "vanaisa vanad püksid", "lehm libedal jääl" ja "neegri nuku" aga ma tean, et vastused on eri piirkondades olnud erinevad. Mängu eesmärk oli see, et sa ei tohtinud naerma hakata, aga millegipärast ei suutnud kuidagi naeru tagasi hoida kui selgus, et sa homme kooli minnes paned selga vanaisa vanad püksid või sõid hommikuks kolm libedat lehma.
Tol ajal olid moes moodsad talvesaapad platvormiga, mul oli veel kandiline konts. Poisid ajasid meid küla vahel taga ja siis me jooksime nende kontsadega lumehanges. Ma ei saa aru, kuidas vanemad said meile sellised jalanõud osta, hea et jalad viga ei saanud.

Ole hea, kui ka Sinul on mõni tore mäng meeles, jaga seda kogemust minuga!

Lapsepõlv oli lahe. Igatsen südasooja suve ja pakast talve!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar