reede, 30. november 2018

Näituse melu



Meie Donnal oli vahepeal sünnipäev. 17.november 2018 sai 1 aastaseks. Pilti ei teinud ja makarone hakklihaga sünnipäevaks ei keetnud. Tähistasime sünnipäeva rohkete musude ja kallistustega.

Oktoobri kuus käisime Donnaga koeranäitusel. Ma olin enne koeravõtmist endale lubanud või vähemalt olin selles mingid protsendid kindel, et me ei lähe ega hakka kunagi näitusel käima. Krt, jälle kõik vastupidi. Meelitati, no et kodukoha näitusel võiks ju ometi ära käia. Mõeldud ja tehtud? Ei...., võtsime koolitatud händleri, (händler on inimene, kes näitab ringis kohtunikele koeri) kes käis Donnaga eraldi harjutamas. Oluline on, et koer jookseks ringis graatsiliselt. Näituseni oli aega 1 kuu. Esimene päev Donna kappas nagu hobune ja mõtlesime, nüüd me küll põrume, aga Dontšik oli kiire õppija ja kokku me harjutasime 3 korda ja näituse uksed olid meie ees valla.
Koer ei pea näitusel tegema mingisuguseid trikke. Ta peab lihtsalt näitama, et ta on oma tõu väärikas esinedaja. Selleks ei pea palju olema, ainult mõned elementaarsed asjad. Koer peab kerge traaviga händleri kõrval jooksma, olema loomulik ja julge. Ise ka imestasin, et meie hüperaktiivne koer oligi selline nagu peab. Aga eks teada asi, et võõrastega käituvad lapsed paremini, kui vanematega. Koer ei tohi olla mitte mingil juhul agressiivne. Sõbralik kohtuniku suhtes ja lubama tal end katsuda.
Näitusel oli üle 172 erineva tõu ja 8 erinevast riigist ja kõik see möll toimus Rakveres. Vaatasime ja imestasime kuidas inimesed on kogu selle melu sees. Mõni koer oli suurem kui ta peremees või vastupidi. Mõnel olid koerad vankrites nagu tited. Tohutu kraam kaasas. Koomiline vaatepilt oli keset näituseringi, kui omanik jooksis turbokiirusel oma koeraga nii, et ta lemmik ei jõudnud järgigi.
Donna võistles Juniorklassis (9-18 kuud), meil läks hästi- saades kaks Junior Serti. Nüüd on plaanis minna Jaanuari lõpp Narva koeranäitusele, kui saame kolmanda Junior serdi, siis Donna saab kinnitada tiitli Eesti Junior tšempionile ning saame diplomi ja suure tuti. Ahh, ise ka imestan et kirjutan nii. Näitusel me käisime terve perega kaasa elamas ja kohati tundsin end suht närvis, et nagu ise läheksin ennast sinna näitama. Donna oli muidugi eriti tähtis, eks ta emmese ole modell. Ja koerakasvataja hoiatas mind, et nii see näituse hullus algabki. Et mismõttes minu koer ei ole parim, peab olema. Ei julge kirjutada, et oi me nüüd käime seal Narvas ära ja jutul lõpp. Veidi juba kahtlustan, et Balti riigid on järgmised.
Kui ma paar kuud tagasi kirjutasin, et koer on hullumeelne ja närib kõike, siis praegu – ma sülitan kolm korda üle vasaku õla ja ütlen uhkuselt, et ta on lõpuks maha rahunenud. Magab, sööb, jalutame, mängime. Ja muideks, kui ma õhtul töölt koju jõuan siis ma pean ekstra pool tundi ainult koeraga tegelema, sest ta hakkab mind ninaga torkima ( nagu otsiks kirpe) et ei istu siin midagi niisama, võtab palli suhu ja viskab selle mulle, et davai veereta ja ma toon sulle. Ja siis me niimodi mängime palli.
Jaanuaris võõpame kodus seinad jälle üle, ehk nüüd teise ringi remont jääb püsima ja saame külalisi külla kutsuda.
Donnal on ka instagrami konto: Samoyed_Donna

Sooviksin, et paljudel oleks selline ustav sõber nagu koer.








esmaspäev, 26. november 2018

Oodates Jõule


Google photo



Novembri kuus, kui poeakendele ilmuvad jõuludekoratsioonid, hakkab raha käte vahel sügelema. Tekib meeletu tung, et osta mõni värviline vidin, et saaks juba kodu hakata kaunistama. Ma muidugi pole kindel, kas see aasta üldse saab koju kuuse panna, kardan, et kui tulen koju, siis Donna on koos selle kuusega tagurpidi.
Kui TV-st algab film Üksinda kodus, saad aru, et ongi jälle aasta möödas. Detsembris kuuled aina tihedamalt ja facebook on ka seda Kevini pläma täis, et jälle see film. Et kas tõesti muud ei ole näidata. Samas, iga aasta on mõni laps, kes ei ole veel seda filmi näinud ja nii tulebki neid uusi fänne juurde. Ma isiklikult võin ka nuriseda, aga kui see telekast jookseb, siis unustad end mõttelt ja avastad seda vaatamas. No ja mis siin salata, siiamaani mu lemmik lapsepõlve film. Ja muidugi jõulukanal kaminaga...
Hommikul see karge külm õhk poeb su ninasõõrmetsse ja meenub lapsepõlv, päkapikud, kaunistatud kodu, päris ehtne kuusk, salajane jõuluvana, kes minu kodus end kunagi ei ilmutanud ning coca cola. Teie jaoks võibolla tundub veider, aga meie jõululaual oli alati coca cola. Teate seda reklaami, punane veoauto jõuluvana fotoga, vuhiseb mööda lumist metsarada ja kõlab lause: Always Coca-Cola. Nostalgia.
Meie peres ei ole jõuluvana/ näärivana meid külastanud, vaid kingitused olid salaja kuuse alla sokutatud. Erinevalt minust, teistel on see Jõulutaat käinud. Sõbranna meenutab: näärivana saabus siksiga kohale, kes oli kahtlaselt vanaema moodi. Jõulutoit laual, kõrvitsasalat, verivorstid, enda tehtud piparkoogid. Tähistasime jõule ülesöömisega. Kui salmid olid loetud ja kraam käes, ei olnud enam aega kahtlustada, kumb seal nüüd kostüümi all on.
Praegu pereringis, pole palju muutunud, küpsetad samamoodi pliidi ees seistes, sülti küll ei keeda aga mõni jänkupere on ahju sattunud. Kausis pikutavad kilode viisi mandariinid, tagataustal mängib see sama jõulukamin Jingle Bellsi meloodiaga. Ühes käes on klaasike kihisevat jooki ja samalajal tatsub jalg selle muusikataktis. Tuju on hea ja pere koos.
Paar aastat tagasi postitasin facebooki kuulutuse, et küllakutseid ootab muhe Jõulumees. Otsustasin veidi raha teenida. Mees oli shokis, arvas et ma panen ta sellesse ametisse. Aga oh üllatust, maskeerusin ise jõulumeheks. Kõik kahtlesid, aga ma ise olin jube rahul. Laenutasin kostüümi, ostsin habeme ja paruka, tegin lapse koolikotist suure kõhu, lasin teha vanamehe grimmi. Panin mehe autojuhiks ja vurasime mööda Lääne-Virumaad ringi. Nalja kui palju aga lapsed olid nii siiralt õnnelikud, nautisin täiega, kes olid oma jõule tähistamas oma pereringis. Me laulsime, mängisime ja rääkisin kuidas ma põtradega tulin Põhjast.
Kuidas tähistasite Teie lapsepõlves jõule?
Kas me vajame üldse ülepaisutatud jõulupühi, lookas laudu ja kingitusi?




kolmapäev, 7. november 2018

Kuidas mõõta inimese headust?



Kui palju sa mõtled igapäevaselt sellele, kas sa oled hea inimene? Ja kuidas seda headust mõõta?
Viimasel ajal ma püüan olla parem, püüan suhtuda inimestesse tolerantselt, rohkem naeratama ning mõista inimeste keerulisi elukäike.
10. aastat tagasi olin ma ninakas, mul ei valmistanud mitte mingisugust probleemi, et inimesele halvasti öelda. Mõnikord see oli välja kujunenud igapäevaseks, kui halvasti ei ütle pole õiget päeva olnudki. Näide sellest, kuidas olin sõbrannaga väljas, ja minu juurde tuli noormees ja kutsus tantsule. Ütlesin talle, kuidas sa julged üldse oma poriste tööjalanõudega minu ligi astuda. Ma ei mäleta, mida see kutt ütles, äkki ei öelnudki midagi....keeras ringi ja läks minema. Tol hetkel, ma ei tundnud end halvasti. Sõbranna tegi korraks suu lahti ja pani sama kiiresti kinni, ahmides õhku öeldes: miks sa nii õel oled? Sõbrannal oli häbi, minul ei olnud. Nüüd on ja vabandan vahale mõtetes, et käitusin inimestega inetult. Öeldakse, et aastate möödudes võid oma sõnu süüa ja nii ongi. Aga ainult nendega, kes julgevad oma vigu tunnistada.
Mul võttis väga pikka aega, et ennast armastada. Ma ei saanud aru, mida see tähendab? Kuidas ma peaksin ennast armastama, ma ju teen seda. Käisin hingeteraapias, psühholoogi juures. Aastatega õppisin ennast tundma, kes ma olen ja mida tahan. See teekond siia, kus ma praegu olen - ei ole kerge olnud. Ja teate, nii kui õppisin ennast austama, tekkis ka minu ellu armastus. Varasemalt mind häirisid paljud inimesed, otsisin vigu. Tegelikult oli see minu peegeldus. Kui teid häirib midagi teistes inimestes, siis viga tuleb otsida enda seest.
Analüüsides sügavuti iseennast, sa hakkad aru saama, et teine inimene ei ole nii üdini vastik, nagu sa endale ette kujutasid.
Vahel õhtuti pesu triikides ma ikka mõtlen, kui mul oleks vaid võimalus, tahaksin aidata kõiki inimesi, loomi. Abivajajaid on nii palju. Kes tahab oma kodu, perekonda, kes tahab terve olla, kes ootab laike ja kommentaare....ning see nimekiri on lõputu.
Jõuludeaeg ma annetan Heategevusfondi Dharma. Toetan erivajadusega lapsi, vahel kellel pole vanemaid.
Sooviksin, et saaksin annetada rohkem kui üks kord aastas...

Usun sellesse, kui sa suudad kasvõi päevas teha ühe heateo, oled sa sammuke võrra parem inimene.
Millesse sina usud, kas sina püüad olla parem inimene?
Ja muidugi ei tasu unustada, et iga heategu ei jää karistuseta...




COPY CODE SNIPPET