Kõhugaasid

Kõik me teame, et naermine on nakkav, kui üks naerab kuskil poes või bussis omaette kõva häälega, siis paratamatult tõusevad ka sinu suupooled ülesse. Oleneb muidugi milline naer sealt kostub, mõnel on nagu rõkkav hobune, siis on küll naljakas. Enamus muidugi lähevad mööda ja vaatavad mida hullu, et suitsetas end pilve kuskil. Meil ju kohtab harva midagi meeldivat, enamus on tigedad ja vihased elupeale. Pole ime, et täiskasvanu inimene naerab päevas keskmiselt 15 korda kui sedagi. Kui sa naerma ei hakka, anna andeks aga siis sa oled kuivik. Ja peaksid pöörduma naeruteraapiasse. Palun kes tegeleb igapäevaselt Lääne-Virumaal koolitustega, tehke kasvõi kord nädalas mõni naerutund, ma oleksin käpp. Ma arvan, et inimesed vajaksid seda, sest naerul on positiivne mõju ning lisab harmooniat argiellu.
Teate küll,et google aitab kõiges, ma ei mäleta mida ma täpselt otsisin, aga sattusin mingisse foorumisse, kus arutati sellisel teemal nagu peeratamine (kõhugaasid). Ma olen selles suhtes alati veider olnud, aga sõna puuks ajab mind alati naerma. Isegi praegu ma naeran omaette. Kuna see teema oli seal nii lahe, siis ma mõtlesin, et jagan seda teiega. Teema algatajal olid siis sellised küsimused: Kuidas teil asjad on kodus? Kas peeretate julgesti elukaaslase/abikaasa kuuldes? Kas tema peeretab teie kuuldes? Kuidas hoiate tagasi? Niisama huvi pärast küsin, sest endal võttis tükk aega, et suurt häbi ei tundnud ja öösel magama julgesin jääda, kartuses, et äkki läbi une peeretan ja ta kuuleb.
Ma ei hakka kõiki vastuseid siia kopeerima aga üks mahlakatest oli näiteks see:
Kahjuks on minu elukaaslane üks eriti suur peerukott(just kodus, minuga kahekesi olles). Peeretab väga tihti ja talle veel tundub, et see on maru naljakas :( Peeretab õhtuti telekat vahtides, öösel voodis ning ka söögilaua taga. Pidevalt on toas rõve hais ... praegu eriti tuulutada ka ei saa, kuna meil kodus on niigi külm. Vot ei teagi mida teha, et ta lõpetaks. Olen püüdnud nii hea kui halvaga, aga miski ei aita. Mina pole tema juuresolekul peeretanud.
Ja siis natuke alla kerides, leian eriti vahva mehe kelle kasutaja on Peeruabi Vello ja ta kirjutab, et kutsuge mind ja ma tulen aitan. Ma tükk aega lihtsalt istusin ja naersin, on ka mured inimestel.
Mina ka- kiiksuga nagu ma olen, lõin kohe googlisse sõna peeretamine. Hakkas nii huvitama, mida siis huvitavat selle kohta kirjutatakse. Põhimõtteliselt, kui sul on kõhugaasid pidevalt 24 h , siis tuleb ikkagi arsti poole pöörduda. Ja gaaside kinni hoidmine pole ka tervisele hea, kinnihoidmisega kaasneb muidugi uus ebameeldivus - mida kauem gaase  kinni hoiad, seda rohkem neid kõhtu koguneb ja seda võimsamalt need väljuvad. Ja kui te tahate teada, mis tekitab sellist häält siis palun minge ja googeldage ise, ma ei hakka siia peensusi kirjutama. Kaldun arvama, et mõni ikka googeldab selle ära....
Tänaval kõndides ma olen ikka kuulnud, kuidas sinu ees kõndiv inimene laseb häbi mitte tundes puuksu, ja teeb näo et ei tea midagi. Nojh õues pole haisu tunda. Aga olete sattunud olukorda, kus on kinnine ruum ja siis keegi laseb arvatavasti salaka. Teate küll-salapeer on kõige õudsem maailmas. Ei tea kust tuli ja haiseb jubedalt. Ööklubis on tihtipeale kellegil gaaside probleem. Ei tea, kas see on äkki mõni salarelv pikas järjekorras, siis inimesed haihtuvad eemale ja sa saad vabalt joogi osta. Kurat seda teab.
Olen kuulnud ka, et sakslased ei hoia kõhutuuli seltskonnas mitte tagasi, vaid lasevad neil vabalt väljuda. Mõelgem ka nende traditsioonilisele toidulauale - hapukapsad, sealiha, kannude viisi õlut …kujutasin korraks ette, istume kõik lauas ja siis klaaside kokkulöömisel selle asemel et terviseks öelda, lasevad kärtsaka.Muidugi ei tasu toiduga eksperimenteerida, võib veel hullemini minna. Arvad, et teed puuksu ja teed hoopis püksi.
Ma olen ikkagi selle poolt, et eestis on kombeks oma organismis toimuvat kontrollida. Muidu kui peeretamine muutub avalikuks, siis kehtestatakse kohe puuksumaks, saastab õhku ju.

Rahulikke saabuvaid Jõule kõigile. Sööge vähe ja tihti ja kui kellegil on kõhuhädad, võtke espumisani, vältimaks piinlike olukordi.

Pulmajuttu

Selline kleit oli siis, kui ma olin 10 aastane.

Ma sain oma kihlasõrmuse paar aastat tagasi. Pean Teid kurvastama, ei see ei olnud nagu filmis. Et mees põlvitab Teie ette, ulatab karbikese ja kostab tasasel häälel: Kallis, kas sa tuled mulle naiseks? Ja mina siis ahmin õhku, ei suuda seda uskuda ja katan oma higistavate kätega oma näo kinni, silmad pisaraid täis... Tegelikult oli hoopis nii, et ta peitis selle kihlasõrmuse Victoria Secretsi kotti koos minu uhiuute roosade trussade vahele, aga ma olin nendest nii joovastuses, et ma isegi ei pannud seda karpi tähele. Pool tundi oli juba möödas, kui mees ütleb: Vaata siis sinna kotti uuesti, et üks asi jäi märkamatuks. Ja seal see siis oli, punane sametist karp. Avasin selle, seal see oli minu väike ilus teemant. Vist oli siis ikka küsinud, et kas sa mu naiseks tuled.
Otsustasime, et teeme oma suhtestaatuse ametlikuks. Lähen mehele. Või pigem, mis mina lähen? Mind võetakse lihtsalt ära. Noorena võibolla isegi unistasin valgest kleidist, soeng sätitud ja punaseks võõbatud huuled...aga seda aega ei tulnudki, sest endise mehega oli mul katseaeg. Rääkis pidevalt, et 10 aastat on katsekas, et kui see läbi saab siis võibolla võtab naiseks...õnneks seda aega ei saabunudki, elasime 9 aastat koos ja katseaeg saigi läbi. Vahepealne elu möödus ämbritega, kes andsid mulle mõista, et me ei ole kokku loodud.




Nüüd on kõik teisiti. Nüüd on üksteise austamine, armastus, hoolimine, arusaamine, rasketel aegadel üksteise toetamine, palju ühiseid asju, palju nalja, palju ühiseid unistusi ja palju aastaid koos. Meenus kohe, see foto mis ringles ka facebookis. Kus memm ja taat istuvad pargis pingi peal ja taat küsib: Kuidas sa mind oled kõikide nende aastate jooksul välja kannatanud? Vanamemm ütleb: Ah mis siin ikka, igakord kui sa mind vihale ajasid, pesin ma su hambaharjaga wc-potti, see rahustas mind. Nuh ma usun, on ka muid alternatiive tulevikus :D
Ma ei ole aru saanud, miks inimesed kasutavad sellist teenust nagu pulmakorraldaja? Mul ei mahu pähe, miks see on keeruline, mina näiteks tean mida tahan ja palju ma olen nõus millegipeale raha raiskama. Saan aru olukorrast, kus on väiksed lapsed ja sellekõrvalt ei jõua. Aga ma olen üleüldse kapriisne kuju, ja ei usalda kedagi peale iseenda maitse. Võõras inimene ei pruugi aru saada, mida ma tahan ja siis kõige ilusamal päeval on kehv tuju, et ei tehtud nii nagu sa tahtsid. Neid jutte on küll ja küll internetis.





Liitusin igasuguste pulma gruppidega sotsiaalmeedias ja esimene asi mis mulle silma jäi on see, et pruudid müüvad oma kleite. Mina näiteks ei kavatse osta kasutatud kleiti, ma usun nt võõra inimese energiate kandumist teistele jne. Aga mis siis ikkagi teha, ostan minagi uue kleidi, ja nõme mõelda et pärandad pärast selle oma tütrele ...Aeg ja mood muutuvad, ma ei kujuta ette kui ma peaks praegu nõukaaegse kleidi selga toppima. Lisan ühe pildi, kus näete milline mood kunagi oli. Äkki peaksid pruudid oma pulmas kleidi ribadeks tantsima? Või kui jätan kleidi alles, panen iga aasta seda selga, veendumaks, et olen ikka samas heas vormis...see oleks nagu motivaator. Või keegi võiks avada pulmakleidi muuseumi...




Jaa veel imelik, soovitatakse pulmi planeerida 1 aasta või isegi varem juba. Aga abieluavaldust võetakse vastu alles 6 kuud enne pulmi. Nö 6 kuu jooksul peab abielluma. Ja siis sa korraldad neid pulmi, mõtetes paned paika kuupäeva, sul ei ole isegi aimu kas sa saad üldse sellel kuupäeval. Võibolla tahtjaid on palju. Ja hakkad siis pulmakohta uurima, ansamblit, fotograafi jne. Ja neid huvitab muidugi kuupäev. Aga kui sa hakkad 6 kuud enne pulmi planeerima neid asju, siis sa oled tühjade kätega. Sest tegijad on kinni, keda sa tahtsid ja siis pead oma eelarvet kõvasti lakke upitama, et saaksid selle peo ära teha.
Õnneks mul veel sinnani aega ja peab veel selle tüdrukuteõhtu üle elama. Poissmeesteõhtust ma ei taha üldse mõelda, tehku mida iganes...annaks jumal et ta ei peaks stringide väel olema kaubanduskeskuses ja karaoket laulma, muus osas annan kõik andeks. Minu lemmik lause on: Igal asjal on piir.
Jätkub....

Reisi planeerimine

See kleit on siis kardinatest

Kui Teil on plaanis minna reisile, kas te planeerite seda või lihtsalt viimasel minutil pakite kohvri?
Mul on terve elu olnud mingi imelik kiiks, aga enne kui ma üldse kohvrit pakkima hakkan siis ma paar kuud enne reisi, vaatan üle oma garderoobi. Surfan netis ringi ja otsin suviseid outfite, vaatan kas mul on kapis midagi sarnast, äkki saab midagi kokku miksida. Kui reis kestab üks nädal, siis igaks päevaks peab mul olema erinev outfit. Kombineerin nii, et üks paar kingi sobivad nii kleidi, lühikeste pükstega või alasti olekus ( rollimängude jaoks) :D
Bikiine ja trikoosid võiks küll olla miljon, need pleekivad ja kuluvad, ja mul ei ole kahju nende peale raha kulutada.
Nii palju kui ma reisinud olen, ei hakka siia oma maailmakaarti panema, aga ühte ma olen õppinud ja väga meeldib, et õhtul restorani minnes, on see sul siis rannapuhkus või linnapuhkus aga restorani ma lähen ALATI kleidi ja kingadega. Selline särav kombo, tekitab sinus veidi glamuurset ja heaolu tunnet. Ja mees peab olema ka viisakalt riides, mitte ujumispükstes ja varbaplätudega.
Ükskord ammu käisime ühe seltskonnaga Bahama kruiisil. Tookordki oli mul iga õhtuks erinev kleit kaasas. Mäletan kuidas üks meie seltskonnast mees ütles: Iga õhtu mingid kardinad seljas, milleks see esinemine? Nähvasin vastu: see, et sa ei suuda oma naisele ilusat kleiti osta, ei pea minu kallal norima. Järgmine õhtu oli naisel kleit seljas ja varbaplätud.

Planeerimine käib üldjuhul kirjalikult märkmikusse, et midagi ei ununeks. Esimesed asjad mis peavad juba nädal enne reisi olema kotis on pass, piletid ja päikeseprillid. Kindlasti ja alati registreerin end välisministeeriumi kodulehel. Viimasel ajal on mul tekkinud lennuhirm, mida vanemaks jääd seda rohkem mingeid hirme tekib. Püüan mõelda, et ka kodus istudes võib lagi pähe kukkuda ja surma saada. Ja kui sinuga midagi juhtub, siis see on lihtsalt ettemääratud. Püüan mitte mõelda sellest lennukiteemast. Teiseks mul on terve elu reisiapteek kaasas. Ükskord olen juba olnud nädala aega vahelduva eduga sitapotil, enam väga ei tahaks. Söetabletid on alati ja igalpool kaasas. Lõpuks jääb ikka midagi maha aga see on vist kuldreegel.
Mina isiklikult pole kunagi ühtegi reisi algusest lõpuni korraldanud, selles mõttes et jõuan lennujaama, rendin auto siis kihutan mägedesse. Ma ei ütleks, et ma olen laisk aga ma eelistan, et mulle tullakse lennujaama vastu ja viiakse ja tuuakse. Pole kunagi armastanud matkata, seljakott seljas binokliga. Esiteks on palav ja siis mingid kimalased, oled higine, tahad juua ja siis tahad pissile ja siis otsi seal lagendikul wc-kohta, või mis sa teed kui kõht läheb lahti? Tänan ei. Loomulikult ma ei pleesita päev läbi rannas ja alati leidub reisil kuhu minna ja mida teha. Kui pole varasemalt selles kohas olnud, siis väike linnatuur kulub ära ja see on ka kõik. Minust ei saa kunagi reisiraamatute kirjutajat ja ma pigem loen põnevusega mida teised kirjutavad.
Kuidas Teie reisite? Kas planeerite ise A-B ni? Ehk teete midagi sellist mida teised ei tea ja soovitate ka teistele?

Seniks soovin Teile palju avastamist uutes reisikohtades, palju päikest koos kaitsekreemiga. Söetablette igasse taskusse.