Pulmajuttu

Selline kleit oli siis, kui ma olin 10 aastane.

Ma sain oma kihlasõrmuse paar aastat tagasi. Pean Teid kurvastama, ei see ei olnud nagu filmis. Et mees põlvitab Teie ette, ulatab karbikese ja kostab tasasel häälel: Kallis, kas sa tuled mulle naiseks? Ja mina siis ahmin õhku, ei suuda seda uskuda ja katan oma higistavate kätega oma näo kinni, silmad pisaraid täis... Tegelikult oli hoopis nii, et ta peitis selle kihlasõrmuse Victoria Secretsi kotti koos minu uhiuute roosade trussade vahele, aga ma olin nendest nii joovastuses, et ma isegi ei pannud seda karpi tähele. Pool tundi oli juba möödas, kui mees ütleb: Vaata siis sinna kotti uuesti, et üks asi jäi märkamatuks. Ja seal see siis oli, punane sametist karp. Avasin selle, seal see oli minu väike ilus teemant. Vist oli siis ikka küsinud, et kas sa mu naiseks tuled.
Otsustasime, et teeme oma suhtestaatuse ametlikuks. Lähen mehele. Või pigem, mis mina lähen? Mind võetakse lihtsalt ära. Noorena võibolla isegi unistasin valgest kleidist, soeng sätitud ja punaseks võõbatud huuled...aga seda aega ei tulnudki, sest endise mehega oli mul katseaeg. Rääkis pidevalt, et 10 aastat on katsekas, et kui see läbi saab siis võibolla võtab naiseks...õnneks seda aega ei saabunudki, elasime 9 aastat koos ja katseaeg saigi läbi. Vahepealne elu möödus ämbritega, kes andsid mulle mõista, et me ei ole kokku loodud.




Nüüd on kõik teisiti. Nüüd on üksteise austamine, armastus, hoolimine, arusaamine, rasketel aegadel üksteise toetamine, palju ühiseid asju, palju nalja, palju ühiseid unistusi ja palju aastaid koos. Meenus kohe, see foto mis ringles ka facebookis. Kus memm ja taat istuvad pargis pingi peal ja taat küsib: Kuidas sa mind oled kõikide nende aastate jooksul välja kannatanud? Vanamemm ütleb: Ah mis siin ikka, igakord kui sa mind vihale ajasid, pesin ma su hambaharjaga wc-potti, see rahustas mind. Nuh ma usun, on ka muid alternatiive tulevikus :D
Ma ei ole aru saanud, miks inimesed kasutavad sellist teenust nagu pulmakorraldaja? Mul ei mahu pähe, miks see on keeruline, mina näiteks tean mida tahan ja palju ma olen nõus millegipeale raha raiskama. Saan aru olukorrast, kus on väiksed lapsed ja sellekõrvalt ei jõua. Aga ma olen üleüldse kapriisne kuju, ja ei usalda kedagi peale iseenda maitse. Võõras inimene ei pruugi aru saada, mida ma tahan ja siis kõige ilusamal päeval on kehv tuju, et ei tehtud nii nagu sa tahtsid. Neid jutte on küll ja küll internetis.





Liitusin igasuguste pulma gruppidega sotsiaalmeedias ja esimene asi mis mulle silma jäi on see, et pruudid müüvad oma kleite. Mina näiteks ei kavatse osta kasutatud kleiti, ma usun nt võõra inimese energiate kandumist teistele jne. Aga mis siis ikkagi teha, ostan minagi uue kleidi, ja nõme mõelda et pärandad pärast selle oma tütrele ...Aeg ja mood muutuvad, ma ei kujuta ette kui ma peaks praegu nõukaaegse kleidi selga toppima. Lisan ühe pildi, kus näete milline mood kunagi oli. Äkki peaksid pruudid oma pulmas kleidi ribadeks tantsima? Või kui jätan kleidi alles, panen iga aasta seda selga, veendumaks, et olen ikka samas heas vormis...see oleks nagu motivaator. Või keegi võiks avada pulmakleidi muuseumi...




Jaa veel imelik, soovitatakse pulmi planeerida 1 aasta või isegi varem juba. Aga abieluavaldust võetakse vastu alles 6 kuud enne pulmi. Nö 6 kuu jooksul peab abielluma. Ja siis sa korraldad neid pulmi, mõtetes paned paika kuupäeva, sul ei ole isegi aimu kas sa saad üldse sellel kuupäeval. Võibolla tahtjaid on palju. Ja hakkad siis pulmakohta uurima, ansamblit, fotograafi jne. Ja neid huvitab muidugi kuupäev. Aga kui sa hakkad 6 kuud enne pulmi planeerima neid asju, siis sa oled tühjade kätega. Sest tegijad on kinni, keda sa tahtsid ja siis pead oma eelarvet kõvasti lakke upitama, et saaksid selle peo ära teha.
Õnneks mul veel sinnani aega ja peab veel selle tüdrukuteõhtu üle elama. Poissmeesteõhtust ma ei taha üldse mõelda, tehku mida iganes...annaks jumal et ta ei peaks stringide väel olema kaubanduskeskuses ja karaoket laulma, muus osas annan kõik andeks. Minu lemmik lause on: Igal asjal on piir.
Jätkub....