AGA MIKS?

Käisime mehega ühel laste sünnipäeval. Täiskasvanud inimesed istusid niiöelda köögis olevas ruumis, kus siis kõik suhtlesid omavahel. Ühel hetkel pöördus üks neiu mu mehe poole ja küsis: Kas see sõrmus, mis on sul vasakus sõrmes, on abielusõrmus? Abikaasa vastas jaatavalt. Ja neiu siis muidugi suure ahhetusega AGA MIKS?

Eestis on kombeks kanda paremas käes..., mees kiirustas diskussiooni lõpetama lausega- naine tahtis. Loomulikult mina tahan, mina saan. Või, et kui mina ütlen nii ongi? Ei, ei ärge saage nüüd valesti aru. Kõik ei ole nii roosiline, mehe sõna loeb meie peres ikka kõige rohkem. Aga ma selgitasin talle, miks mina otsustasin, et meie kanname abielusõrmuseid vasakus käes. Esiteks vasak käsi on südame pool, nimeta matsi sõrmest läheb veresoon otse südamesse, ning teiseks on parem käsi – töökäsi. Ja kolmandaks ma teen täpselt nii nagu mina tahan. Loomulikult inimene võib alati küsida, ma ei pane pahaks aga milleks on vaja kõrvale targutada. Aga miks?

Tavaliselt küsivad selliseid küsimusi väikesed lapsed, stiilis: aga miks päike on kollane ja muru roheline? Muideks kui juba eesti kombeid vaadata terviklikult, siis mis kuradima pärast Te ei austa Kadri-ja Mardipäeva? Miks te tähistate nii usinalt Halloweeni? Miks me peame USA kommertspüha Eestis tähistama? Mardisandid ja kadrisandid on vähemalt heasoovlikud õnnetoojad, kelle küllatulek annab perele hea ende. Aga halloweenil on komm või pomm ja õudsad kostüümid.
Ja veel, minu teada oli varem kombeks jätta mehe nimi abiellumise puhul, aga nüüd naised ei suuda ära otsustada, mis nad tahavad ja jätavad sidekriipsuga topeltnimed.
Ja huvitav, kust tuli see moodne üritus “ Baby Shower”- Mina kui 2007.a sain emaks, siis minu teada ei olnud sellist asja veel..nüüd terve instagram USA hullust täis. Kas seda tähistatakse nüüd katsikute asemel?

Ja lisaks sellele, et abielusõrmus on mul vasakus käes, kannan ma vahel trussasid ka teistpidi. Mulle lihtsalt meeldib nii.

Probleemi otsija

Google Photo

Korterelamutes kahjuks naabreid ei saa valida. Joppab neil, kes saavad hästi läbi ja saab jahu käia laenamas.
4 aastat tagasi ma arvasin, kui tore on elada kui sinu kõrval on pensionärid, need ju vahvad ja süütud vanainimesed. Teisel pool üksik mees, kes klõpsib päev läbi trükimasinal ja loeb raamatuid.
Algus oli palju lubav. Sain naabritega hästi läbi. Ülevalt naaber käis mul külas, käisin mina. Vajadusel käis mu koera õues pissitamas, rääkisime maailmajutte. Mõtlesin kui tore võib olla üks vanainimene, nii noortepärane kuni ühel hetkel sõitis katus minema.



Kõik algas sellest, kui hommikuti läksime kodunt ära, poiss kooli ja mina tööle ja koer tegi paar haukumist, et palun ärge minge ära, ma ei taha üksi kodus olla. Ma ei näinud selles probleemi, et koer klähvis mõned minutid, ja siis oli vaikus. Tulid etteheited, et ülevalt naaber ei saa rahulikult magada hommikuund. Okei, tegin selgeks, et öörahu on muide 23.00-07.00 Sellele muidugi ei meeldinud, et julgesin midagi oma kaitseks välja öelda. Hakkasin koerte koolitajaga läbirääkima, et haukumist välja juurutada. Praeguseks võin öelda, et koer ei haugu ja naaber rahul. Oli probleem, leidsime lahenduse. Saab ilu und edasi teha.



Aga tundub, et mutikesele meeldib probleeme otsida. Üks talveperiood, kus sa hommikul astud välisuksest välja, esimene asi, mis sul käes on, on lumelabidas. Teed selle maja esise puhtaks, pissitad koera ja kihutad tööle. Tagasi tulles on mutt väljas, tigeda näoga ja rühib selle labidaga lund. Ütleb mokaotsast tere ja hakkab õiendama, et lund tuleb rookida. Selgitad olukorda, et hommikul tööle minnes, tegin ma seda sama. Aga näed sa lund on peale sadanud, ja peab jälle nühkima. Või mis ta arvab, et kui ma noor inimene siis peangi ette ja taha kõike tegema. Ei saa mina aru. Siis ta teatab, et ta näeb väga hästi, mida ja millal ma midagi teen. Nojah, ta ju istub päev läbi aknal binokliga ja vahib, kuhu astun ja mitu kotti prügi välja viin. Ja, Ja – piilub igapäev kardinate tagant, mitu kotti ma viin ja kuhu konteinerisse ma midagi panen. Ta teab väga hästi, mis kell ma koju tulen, sest ma näen kuidas ta piilub. Meenub kohe see lause: Kui korter varastatakse tühjaks, ei tea keegi mitte midagi aga kui armuke käib, siis teavad kõike. Saan ka mina temast aru, täitsa üksik- pole midagi teha päevad läbi. Aga miks sa nii tõre oled, on mul sulle küsimus?



Meil hakkas maja renoveerimine pihta. Teate kui trepikoda on must ja porine, ja ehitusmehed käivad koguaeg edasi tagasi. Ja minu valge koera käpad on otseses mõttes sitased. See on ka tema jaoks probleem. Karjus mulle siin ükspäev, et hakaku ma koristama. Mul ei ole trepikoja koristamise vastu midagi, aga praegu on see täiesti mõttetu. Ütlesin talle, kas sa mängid lolli või ongi katus täiesti ära sõitnud? Ma võin ju praegu selle korda teha aga 5 minuti pärast on see trepikoda täpselt samasugune nagu ta oli ennem. Mutike ei oska rahulikult sõna võtta, karjus nii et sülg pritsis mulle näkku. Ainuke, asi millepärast ma muret tundsin, oli kuidas sa vaeseke nüüd magada saad, remondi aeg?
Mind on õpetatud, et endast vanemaid inimesi tuleb austada, viisakas olla. Aga teate sellistes olukordades, tahaks nii saata ühte pimedasse auku. Ootan juba, mis ta järgmiseks välja mõtleb.
Aga see naaber kes nö istub kodus ja loeb raamatuid on täitsa uhhuu. Aastate alguses koguaeg kopsis millegagi vastu seina. Küll teda häiris meie karaoke laulmised, remondi tegemine päeva aeg, koera piiksuv pall. Ja see tont julges avalikult oma feisbukkis ähvardada minu koera mürgitamist. Saime sotid selgeks ja enam ta meid ei puutu.
Teate, meie majas elavadki imelikud inimesed. Küll ei tohi kõvasti kõndida, WC-s ei tohi vett lasta, rääkida kõvasti ei tohi, kohe kaebavad. Maja on ehitatud 70-ndatel aastatel. Kõik kostub läbi. Äkki peaksin majarahvale jõuludeks kinkima kõrvatropid?
Kui inimene ei lõpeta probleemide otsimise, kutsun ma Katrin Lusti kohale. Siis saavad oma etteastet hiljem televisioonist vaadata, siis on õhtud sisustatud.

Detailid Vol 1

Huvitav, kui pulma pisidetaile ei oleks, kas siis oleks pulmapidu vähem säravam. Minu jaoks olid need vajalikud, sest iga esemega kaasneb mingi tähendus või traditsioon, millesse ma usun.
Pulmakutse oli esimene asi, mida jagasime juba pool aastat enne pulmi. Et inimesed saaksid planeerida oma aega ja naised oma buduaarid välja otsida. Sisu tekst oli lihtne, kuhu tulla, mis kell, pisipere koju jätta ja avatud oli lillekonto, sest meie ei tahtnud, et pulma tuuakse lilli. Kaunistasime lillekonto rahadega kogu pulma peosaali ja see oli kõige mõistlikum otsus.
Peale kooselu registreerimist tegime külalistega fotod ja pakkusime tervitusjoogiks pisikesed vahuveini pudelid, pudelid olid kõrrega ( valge/kuldne värv) ja muidugi sidusime ca 100 pudelile vaheldumisi valged ja kuldsed lipsud. Serveeritud olid need õue laua peale koos suupistetega.
Endale lasime teha pokaalid, koos graveeringuga Aleftina & Janek 19.04.2019
Pulmarong oli ka. Sõitsime Vinni mõisa juurde, seal tehti meile pulmaväravad.
Muide, selle mõte peale tulin ma täpselt nädal enne pidupäeva. Mees muidugi ei teadnud sellest midagi, aga eks ta kahtlustas, et miskit tuleb. Sai nukul mähkusid panna ja mina pidin kirvega puid lõhkuma. Ütleme nii, et mehest saab hea isa aga vot mina oma puude lõhkumisega, maja soojaks küll ei saa. Pulmavärava tegijatele kinkisime loomulikult pulmaviina, see oli meie lemmikmultika tegelaste pildiga.
Siis teekond jätkus Vinni lautade juurde, seal on ainuke kurepesa. Mehe sõbrad aitasid siduda kurepesa posti külge meie tulevaste laste nimed, mis olid kirjutatud valgele siidisele lindile. Ning peale seda käisime veel toidupoes, kus pulmaisa andis peigmehele 5 EUROT ja pruudile 5 EUROT, ja külalised pidid abiks olema.

Kes ostis viieka eest kõige rohkem asju, näitas seda, et oskab rahadega kõige paremini majandada. Ja loomulikult võitis mehe pool. Sellised tegevused pulmarongi ajal on vägevad ja ei ole kohe kiirustamist, et saaks laua taha õgima.
Pulmaautoks ma ei ole kunagi tahtnud luksust. Me oleme Nõukaaja lapsed ja kuidas siis ilma kopikata.
Väga palju uurisin internetis, mida siis kingitakse pulmakülalistele, kas seda on üldse vajalik? Kes paneb väikese meene, šokolaadi tänukirjaga, kes mett jne. Ma tahtsin täiesti midagi teistsugust, midagi mis ei ole tavaline. Välismaa portaalides nägin vägevat esmaabi komplekti, mis pulmas võib vaja minna. Ostsin siis väikesed valged paberist kotikesed, lasin töö juures teha kleepsud Hangover Kit.

Koti sees oli peavalu tablett, c-vitamiin, tic-tac, pabertaskurätid, plaaster.

- Pulma ellujäämise komplekt -

* ibuprofen - aitab peavalu vastu
* plaastrid – juhul kui tantsimisest on villid tekkinud
* Tic-Tac – et püsiks värske hingeõhk
* pabersalvrätid – kui silm kipub märjaks minema
* Glükoos C-vitamiiniga – immuunsuse toetaja

Külalistele tellisin pulmaametid, Tartu kunstnikult. Kadakapuu medaljonide peale olid joonistatud värvilised pildikesed.

Paljud teevad pulmaameteid paberist nagu koertele antakse näituse aeg tutid, noh sellised maksid 1.tk 3 euri..no ma ei tea, lasin ikkagi teha puidust, jäävad vähemalt külalisele mälestuseks. Loomulikult ei puudunud meil ka pulmakülalisteraamat, kuhu said külalised kirjutada ja joonistada. Kuna pulmakülalisteraamatus oli koht ka foto jaoks, siis sellega kaasnes polaroid kaamera rent. Kaalusin selle välja jätmist, aga jälle jäi kuidagi nõme sisetunne sisse, et seda on vaja. Nii see eelarve kasvas.

Meie laua kohapeal rippus pulmalipp.

Tellisin selle lipuvabrikust. Kiire töö ja väga hea kvaliteediga. Kuna ma ei tahtnud pruudiröövi, valisime pulmalipu tegemise ja lipuvalvuri ameti. Pulmalipu saab oma maja olemasolul tulevikus heisata lipumasti ja tähistada aastapäeva. Aga mis pruudiröövis head on? Noh katsetasid mõned inimesed ka mind ära röövida, mees oli õnnetu, istusin kuskil kumkus pool tundi üksinda...
Paljud küsisid, milleks on vajalik pulmaküünal ja mida on üldse sellest kirjutada? Suur pulmaküünal sümboliseerib uue perekonna loomist. Selle rituaali juures on tähtis TULI, mis on sümboliks kodusoojusele, armastusele ja turvalisusele. Minu meelest see on armas ja südamlik rituaal, jällegi iga pulma aastapäeval saab küünalt põletada ja meenutada seda toredat päeva.


Ja see pole veel kõik, jätkub...

Proua Liski

Pool aastat tagasi ma läksin mehele. Veider väljend, kas pole? Nagu roniks mehe peale. Okei, tegime suhtestaatuse ametlikuks registreerimisega. Mitte, et ma loeks kuid, aga kuidas küll nii kiiresti? Alles oli kogu planeerimine ja siis pauhti ja läbi.
Võtsin kogu pulma planeerimise enda peale. Räägin Teile tulevastele pruutidele, kui lihtne see on ja kui närvesööv, magamata ööd ja meeletud kirjavahetused kõikide tegijatega, keda on kindlasti vaja Teie pulma.




Kõige esimene asi on kuupäeva paika panemine. Me ei ajanud taga maagilist kuupäeva. Lihtsalt otsustasime, et abiellume 19.aprill.2019.
Nimekiri külalistest. Ma ütleks, et see oli kõige raskem osa. Kuskilt pidime tõmbama piiri, keda kutsuda, keda välja jätta. Solvujaid leidus ka, stiilis „ Kus mu kutse on?“, või „Jään kutset ootama“, või miks sa seda ei kutsunud ja toda. Meie päev-meie otsustasime! Ja punkt.

Siis oli peokoha otsimine. Tahtsime olla kodulähedal, kindlasti võimalus külalistel ööbima jääda, peokoht pidi pakkuma toitlustust. Ja muidugi suur tantsuplats. Pärast pikki otsinguid, otsustasime Barto Puhkemaja kasuks. Ja ei pidanud pettuma, sest see oli just see mida otsisime. Meiesugusele paarile väga maalähedane.
Vahepeal avastasime, et 19.aprill on suur reede. Ja perekonnaseisuamet kinni. Algul oli mõte, et teeme registreerimise Rakvere Perekonnaseisuametis ilma külalisteta. Et oleks seal allkirjad ära andnud ja sõitnud Rakvere Teatri parki, kus oleks oodanud meid pulmarong....aga plaanid mängisid vingerpussi ja pidime perekonnaseisuametniku kutsuma peokohta koha peale. Eelarvele lisandus 350 EUR-i rohkem. Millega me polnud arvestanud.
Nagu ma eelnevalt olen kirjutanud, et Facebookis on pulmagrupp, kus saab otsida kõike, mina olin pulmaisa otsingutel. Esimese korraga jäi silma Ingar Dubolazov. Kiitust jagus niipalju, et ma isegi ei viitsinud teisi vaadata. Võtsin temaga kohe ühendust ja ütlesin mina tahan Sind oma pulma. Ja sain ka. Hinnad pulmaisadel eestis on ühel joonel...800-900 EUR.
Pulmaisaga koostöö oli väga tihe, kokkusaamised ja asjade arutamine. See ei ole nii, valisite pulmaisa välja ja ongi kõik. Ettevalmistused mängudeks, külalised välja valida, mis amet kellele läheb. Ja muud mängud.

Peokoha kaunistamise detailid ja värvid olid kuidagi algusest peale paigas, teadsin mis värvides ja stiilis ma tahan. ( Valge ja šampanja style).
Vajasin ainult dekoreerijat...
Võtsin alguses ühendust ühe nö tuttavaga, saime kokku ja rääkisime minu soovidest, kuidas ja mida tahan. Kirjutas kõik ülesse, käisime ka peokohas mitu korda, et kuhu kõik detailid lähevad, mitu lille läheb. Mitu küünalt kuhu jne. Ma jätan nimesid nimetamata, aga ta koguaeg püüdis mulle oma arvamust pähe suruda, et tee nii ja naa. Kes mind tunneb, siis ma ei lase oma mõtteid muuta. Ja põhiline mure oli, et ta ei osanud mulle teha hinnapakkumist. Oli jutt, et ta kaunistab peosaali, koos küünaldega, 800- euri eest. Kuu aega möödudes, tuleb välja et küünlaid on nii palju vaja, et 800-st ei piisa ja läheb ikka 1000.- euri. Kuna ma ei otsustanud selles asjas üksi, siis mees tahtis lõpuks näha reaalset hinnapakkumist. Kui palju maksab üks roosiõis, või kui palju maksab pruudikimp, autokaunistus jne. Alguses nihverdas ja siis 10 minuti jooksul oli järsku valmis. Hinnapakkumine oli 1200.- ja selgus, et selle hinna sees pole küünlaid. Tuli väja, et ma olin liiga nõudlik oma maitses ja nii palju asju tahan ja küünlad maksavad kogu varanduse. Ja siis veebruari kuus mul viskas see kõik nii üle. Kirjutasin floristile, et püüa aru saada, et kui sa ei suuda asjades konkreetne olla, ei saa ma ka sind valida oma dekoreerijaks. Koostööd ei saabunudki.
Kaks kuud oli aega, et leida uus dekoreerija. Uued kokkusaamised, kiire üksteisemõistmine, peokohas käimine ja detailide paikapanek ja korralik hinnapakkumine ja lõime käed kokku ja maksin natuke rohkem aga selleeest olen rõõmus, et asjad liikusid nii nagu vaja ja keegi ei keerutanud. Aitähh Sulle veelkord LILL ( Lillepood Rakveres) soovitan soojalt rõõmsat Gerlit, kes täidab iga viimase su unistusedetaili pulmas.
Ansambliga läks veel lihtsamini kui ma arvata oskasin. Soovitas mulle üks pruut, kes oli tema pulmas esinemas. Valvo Valgur on üksiklaulja, repertuaar suur ja lai. Valikut oli palju, laule oli eesti keeles, vene keeles ja inglise keeles. Arvestame, et mees tuli Lõuna-Eestist kohale, koos ööbimisega kokku maksin 400EUR. Samuti jäime väga rahule, sest hoidis külalisi tantsuplatsil kuni hommikuni.
Ja muidugi päeva tähtsaim isik on fotograaf ( Meelis Meilbaum). Kohe alguses oli plaan, et videol tuleb suurem rõhk. Supper töö Meelise kohapealt, kes suutis oma tööd jagada. Fotosid on täpselt nii palju, kui oli vaja, kuigi fotograaf arvas et oleks võinud rohkem teha. Aga olime veidi ajahädas ja sellest pole hullu, sest video kestab tund aega koos intervjuudega ja videos on näha kõike, mis oli oluline.
Aga see pole veel kõik, detailid mis kuuluvad pulma on:

Pulmaküünal, pokaalid pruutpaarile, külalistele kingitused, vanematele kingitused, pulmalipp, pulmakülalisteraamat, pulmaametid, pulmaauto, tantsutunnid, pulmakutsed, kleit+kingad, ülikond mehele + ülikond lapsele (ühesugused), puidust kikilipsud, kinkekarp/rahakarp, pruudikimbud, toolide rent, toolide katted.Pulmaväravad, kurepesa külastus, poes käik ja palju muud.

Sellest ma kriban järgmine kord.

Eksperiment

Paar kuud tagasi otsustasin, et võtan Facebookist maha oma sünnipäeva. Sellel põhjusel, et paarsada õnnitlust, mis iga aasta oli su seinale postitatud, väsitasid ära. Sünnipäeva õnnitlused stiilis: Palju õnne , PÕS ja õnne. Esiteks, ma ei salli kui lause lõpus pole punkti ega hüüumärki. Teiseks PÕS, meenutab mulle põrsast. Ja kolmandaks jääb mulje, et inimene ei tahagi sulle õnne soovida ja kirjutab nii muuseas, et olgu tal sünnipäev. Tahtsin seekord näha, paljudel reaalselt on minu sünnipäev meeles ja kui paljudele ma üldse oluline olen. Pettunud ei ole, kõik kes tahtsid, saatsid oma head soovid teele ja ma olen tänulik. Istumine pereringis oma kallite inimestega, ongi tõeline sünnipäev.
Jah tänapäeva elu on kiire ja sotsiaalmeedia täiel tuuridel. Igapäevatoimetusi tehes, ei panegi tähele, mis kuupäev täna on ja ei mõtle, kas kellelgi on sünnipäev. Ma vanakooli kalendritüdruk, kellel kõik tähtsad numbrid kirjas.

Tagantjärgi õnnitleda pole vaja, sest kes ikka tahab õnnitlusi saada vananemise puhul. Olen endiselt 17 ja särtsu täis.