Probleemi otsija

Google Photo

Korterelamutes kahjuks naabreid ei saa valida. Joppab neil, kes saavad hästi läbi ja saab jahu käia laenamas.
4 aastat tagasi ma arvasin, kui tore on elada kui sinu kõrval on pensionärid, need ju vahvad ja süütud vanainimesed. Teisel pool üksik mees, kes klõpsib päev läbi trükimasinal ja loeb raamatuid.
Algus oli palju lubav. Sain naabritega hästi läbi. Ülevalt naaber käis mul külas, käisin mina. Vajadusel käis mu koera õues pissitamas, rääkisime maailmajutte. Mõtlesin kui tore võib olla üks vanainimene, nii noortepärane kuni ühel hetkel sõitis katus minema.



Kõik algas sellest, kui hommikuti läksime kodunt ära, poiss kooli ja mina tööle ja koer tegi paar haukumist, et palun ärge minge ära, ma ei taha üksi kodus olla. Ma ei näinud selles probleemi, et koer klähvis mõned minutid, ja siis oli vaikus. Tulid etteheited, et ülevalt naaber ei saa rahulikult magada hommikuund. Okei, tegin selgeks, et öörahu on muide 23.00-07.00 Sellele muidugi ei meeldinud, et julgesin midagi oma kaitseks välja öelda. Hakkasin koerte koolitajaga läbirääkima, et haukumist välja juurutada. Praeguseks võin öelda, et koer ei haugu ja naaber rahul. Oli probleem, leidsime lahenduse. Saab ilu und edasi teha.



Aga tundub, et mutikesele meeldib probleeme otsida. Üks talveperiood, kus sa hommikul astud välisuksest välja, esimene asi, mis sul käes on, on lumelabidas. Teed selle maja esise puhtaks, pissitad koera ja kihutad tööle. Tagasi tulles on mutt väljas, tigeda näoga ja rühib selle labidaga lund. Ütleb mokaotsast tere ja hakkab õiendama, et lund tuleb rookida. Selgitad olukorda, et hommikul tööle minnes, tegin ma seda sama. Aga näed sa lund on peale sadanud, ja peab jälle nühkima. Või mis ta arvab, et kui ma noor inimene siis peangi ette ja taha kõike tegema. Ei saa mina aru. Siis ta teatab, et ta näeb väga hästi, mida ja millal ma midagi teen. Nojah, ta ju istub päev läbi aknal binokliga ja vahib, kuhu astun ja mitu kotti prügi välja viin. Ja, Ja – piilub igapäev kardinate tagant, mitu kotti ma viin ja kuhu konteinerisse ma midagi panen. Ta teab väga hästi, mis kell ma koju tulen, sest ma näen kuidas ta piilub. Meenub kohe see lause: Kui korter varastatakse tühjaks, ei tea keegi mitte midagi aga kui armuke käib, siis teavad kõike. Saan ka mina temast aru, täitsa üksik- pole midagi teha päevad läbi. Aga miks sa nii tõre oled, on mul sulle küsimus?



Meil hakkas maja renoveerimine pihta. Teate kui trepikoda on must ja porine, ja ehitusmehed käivad koguaeg edasi tagasi. Ja minu valge koera käpad on otseses mõttes sitased. See on ka tema jaoks probleem. Karjus mulle siin ükspäev, et hakaku ma koristama. Mul ei ole trepikoja koristamise vastu midagi, aga praegu on see täiesti mõttetu. Ütlesin talle, kas sa mängid lolli või ongi katus täiesti ära sõitnud? Ma võin ju praegu selle korda teha aga 5 minuti pärast on see trepikoda täpselt samasugune nagu ta oli ennem. Mutike ei oska rahulikult sõna võtta, karjus nii et sülg pritsis mulle näkku. Ainuke, asi millepärast ma muret tundsin, oli kuidas sa vaeseke nüüd magada saad, remondi aeg?
Mind on õpetatud, et endast vanemaid inimesi tuleb austada, viisakas olla. Aga teate sellistes olukordades, tahaks nii saata ühte pimedasse auku. Ootan juba, mis ta järgmiseks välja mõtleb.
Aga see naaber kes nö istub kodus ja loeb raamatuid on täitsa uhhuu. Aastate alguses koguaeg kopsis millegagi vastu seina. Küll teda häiris meie karaoke laulmised, remondi tegemine päeva aeg, koera piiksuv pall. Ja see tont julges avalikult oma feisbukkis ähvardada minu koera mürgitamist. Saime sotid selgeks ja enam ta meid ei puutu.
Teate, meie majas elavadki imelikud inimesed. Küll ei tohi kõvasti kõndida, WC-s ei tohi vett lasta, rääkida kõvasti ei tohi, kohe kaebavad. Maja on ehitatud 70-ndatel aastatel. Kõik kostub läbi. Äkki peaksin majarahvale jõuludeks kinkima kõrvatropid?
Kui inimene ei lõpeta probleemide otsimise, kutsun ma Katrin Lusti kohale. Siis saavad oma etteastet hiljem televisioonist vaadata, siis on õhtud sisustatud.