ÄMBER nr. 3

ÄMBER nr 3 Peaaegu oleks olnud uus ämber. Ämber, kes on tõeliselt intelligentne, riietub hästi, teeb naistele komplimente, räägib kui hea mees voodis on (tõeline lõvi) – jumal tänatud, et meie teed ei ristunud seksodroomis. Jube edev. Kõik algas juhuslikult, tere ja oii pole ammu näinud, käisime kohvikus-tegime kohvikese ja koogikese ja ise ei pidanud maksma, tõeline dzentelmen. Aeg läks mööda ja nägime taaskord ühes suvises rannaklubis, olime terve öö tõeliselt kuum paar. Tantsisime. Jooksis järgi ja peaagu , et kandis kätel. Mina ja tema ning muud maailma ei eksisteerinud. Suhtlesime hiljem kirjavahetuse teel ning telefonis. Tegi ettepaneku, et ma võiksin talle külla sõita. Kokkulepitud aga ma jõudsin selleks ajaks haigestuda ja ütlesin ära, et kahjuks ma ei saa tulla. Ämber loomulikult arvas, et ei ole hullu, küll ta oskab mu terveks ravida. Aga mul oli suur ja villis ohatis huule peal ja tundsin ennast jube rõveda krokodillina siis ma ikkagi ei sõitnud. Vaikus....Kaks nädalat vaikus ja siis tuleb kiri postkasti, ooo kuidas läheb? Võiksime kokku saada, ma olen sinu peale koguaeg mõelnud. DAAAA, kui mees mõtleks, suhtleb ta sinuga ka edaspidi, mitte siis kui keppi isu tuleb peale ja kedagi pole. Kuna mul tõesti ei ole sellist vaba aega, et hüppan autosse ja sõidan kuskile pärapõrgu jälle kohvi jooma. Minu arust, kui mees tahab minuga kohtuda, tuleb ta ise oma seitsme maa ja mere tagant kohale. Ämber pakkus, et tuleb mulle ise külla. Ma loll- ütlen alati mõtlematult enne jaa, kuid tegelikult tahtsin EI öelda. Jällegi....aeg lähenes ja ütlesin,et sorry aga ma ei saa sind vastu võtta, sest mul tulid mõningas asjad vahele. Okei, arusaadav tige tikker tuli põõsast välja ja õiendas, et minu pärast on ta teinud plaane ja nüüd ma ütlen jälle ära. What ever! Praegu te mõtlete kindlasti, hea bitch ma ikka olen. Mitu korda luban, aga ikka vean inimesi alt. Aga mitte pahatahtlikult, vaid tõepoolest mul tuleb alati miskit ette, kui pidin selle Ämbriga kokku saama. Tegelikult nii on õige, ju siis pole see ÕIGE. Miskit tuleb alati ette, sest nii pole lihtsalt vajalik. Esimest korda elus, ma kuulasin oma lähedaste inimeste arvamust. Kus mulle öeldi: tead,see inimene on kahtlane. Esiteks kui inimene sinuga suhtleb, vaatab inimene sulle silma, aga see ämber vaatas ja otsis miskit kõrvalt. Koguaeg oli tema jutt jube oluline, et tema on jube haritud, loeb palju raamatuid. Ei joo juba 3 aastat tilkagi alkoholi, ei suitseta, vaid käib vesipiip kaenlas igalpool. Absoluutselt igalpool, sest meie suhtlemise aeg ta saatis pidevalt fotosid, kus küünlad põlesid vannis ja toas ja vesipiipu tossu tuli. Minu kohta ta ei küsinud kunagi midagi. Temaga juhtus ükskord selline asi, et sõitis paarsada kilti maha ja avastas,et piip on koju jäänud, sõitis tagasi ja võttis oma kallikese piibu kaasa. Vahepeal kustutas ta mu FB ära. Me ei suhelnud temaga paar kuud. Tuleb mingi aeg sõbrakutse ja kiri, kuule sorry ma olin jube pahane su peale kustutasin su ära, aga nüüd ma olen okei, et kuidas sul läheb? Ma vastasin ainult: et minu arvates on veidi lapsik käitumine sul: et kustutad nagu 5 aastane kohe sõbralistist ära. Ämber on ju tark mees: Sa oma lapsikuse võid omale pista tead küll kuhu. Mul on sinusugustest sitaauguni lihtsalt, ei taha Teid näha ega kuulda. Paari minuti möödudes,tuleb piuks piuks sms: Helistan sulle,ära peida pead liiva alla! Nagu naistel kord kuus menstruatsioon-temal ka. See inimene on üks kloun. Räägib aga ilusaid muinasjutusid, et oo ma kujutan sind oma tulevaste laste emana, minu perekonnanimi sobib sinu nimega.....ja samal ajal tiirutab ööklubis oma eksnaisega, nagu vana abielupaar. NO THANKS! Ma olen happy, et seekord ma hiilisin vaikselt mööda. Muidu oleks jälle sõidutanud teda ( ämber puhas jalamees), söötnud ja kasinud. Küll hakkab ka minu õuel päike paistma! Ja sinul ka ;)