Mulle öeldi, issand sa pikk ja sale naine ja sinu kõrval on mingi tüse mees. Ei ole üldse proportsioonis, nii kole. Naersin omaette ja mõtlesin, et kas inimesed valivad omale elukaaslasi enda järgi, et kui sa oled paks siis võtad paksu mehe. Või vastupidi...
Või enne kui hakkan omale meest valima, küsin teistelt nõu? Et heakskiitu saada?
Mina ja minu elukaaslane kohtusime instagramis üksteisele kirjutades, ma kaua ei oodanud, kutsusin ta ise välja. Pika mõtlemiseta istusime kohvikus ja arutasime maailma asju. See oli armastus esimesest silmapilgust. Ja ärge tulge rääkima, et see pole võimalik...on! Paar nädalat kurameerisime, musutasime autos nagu teismelised, kui ütlesin talle: paki oma trussikud kokku ja koli minu juurde. Mõeldud-tehtud.
Ja siis hakkas pihta, kodukohas tekkis kihlveokontor...kaua see paar suudab koos olla, oi need kaks ei sobi üldse kokku, mees on lits ja naine lits, ma pidin kullakaevaja olema. Jah, see et ma ennem elasin miljonäriga, ei tähenda et ma olin temaga raha pärast. Inimesele silti kleepida on jube lihtne, teadmata tegeliku tausta. Kihlveokontor ennustas meile 3 nädalat, 2 kuud, 1 aasta. Hmm, kas Te teate et meil saab kohe 3 aastat ja me naerame iga õhtu koos üksteise kaisus, et huvitav palju raha on pandud meie alla, kes kaotab - kes võidab!
Armastus, see ei ole raha. See ei ole luksus elu. See ei ole villa. See ei ole fäncy instagrami elu. See ei ole Barbi ja Ken, ühes mõõdus.
Paljud minu tuttavad, kes on elanud koos 8 aastat, ei julge pissilgi käia wc-s. Kuidas ma küll niristan? Sellel ajal kui pissivad, lasevad kraanist vett. Kas seda nimetatakse armastuseks? Või käivad iga õhtu Olerexi tanklas einestamas, sest naine ei viitsi kodus süüa teha? Kas seda nimetatakse armastuseks? Mis siis veel koos puuksutamisest rääkida? Kardan, et mõnel on juba tervisehädad sellega, et hoiab peeru kinni, jumala eest äkki elukaaslane kuuleb kuidas ma pussut lasen.
Kui te vaid teaksite, kui sarnased me oleme. Ja kui hea tunne on olla sellise inimesega koos, kellega on palju ühist. Me vähemalt ei häbene üksteist. Ma olen uhke oma mehe üle ning vähemalt ta ei varise kokku, kui ta mind kätel kannab, suudab mind kaitsta võilille laadsete inimeste eest.
Mõnikord jääb mulje, et peab minema koledaks ja paksuks ära, siis mõni inimene on kohe õnnelik!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar