Meie Donnal oli vahepeal sünnipäev. 17.november 2018 sai 1 aastaseks. Pilti ei teinud ja makarone hakklihaga sünnipäevaks ei keetnud. Tähistasime sünnipäeva rohkete musude ja kallistustega.
Oktoobri kuus käisime Donnaga koeranäitusel. Ma olin enne koeravõtmist endale lubanud või vähemalt olin selles mingid protsendid kindel, et me ei lähe ega hakka kunagi näitusel käima. Krt, jälle kõik vastupidi. Meelitati, no et kodukoha näitusel võiks ju ometi ära käia. Mõeldud ja tehtud? Ei...., võtsime koolitatud händleri, (händler on inimene, kes näitab ringis kohtunikele koeri) kes käis Donnaga eraldi harjutamas. Oluline on, et koer jookseks ringis graatsiliselt. Näituseni oli aega 1 kuu. Esimene päev Donna kappas nagu hobune ja mõtlesime, nüüd me küll põrume, aga Dontšik oli kiire õppija ja kokku me harjutasime 3 korda ja näituse uksed olid meie ees valla.
Koer ei pea näitusel tegema mingisuguseid trikke. Ta peab lihtsalt näitama, et ta on oma tõu väärikas esinedaja. Selleks ei pea palju olema, ainult mõned elementaarsed asjad. Koer peab kerge traaviga händleri kõrval jooksma, olema loomulik ja julge. Ise ka imestasin, et meie hüperaktiivne koer oligi selline nagu peab. Aga eks teada asi, et võõrastega käituvad lapsed paremini, kui vanematega. Koer ei tohi olla mitte mingil juhul agressiivne. Sõbralik kohtuniku suhtes ja lubama tal end katsuda.
Näitusel oli üle 172 erineva tõu ja 8 erinevast riigist ja kõik see möll toimus Rakveres. Vaatasime ja imestasime kuidas inimesed on kogu selle melu sees. Mõni koer oli suurem kui ta peremees või vastupidi. Mõnel olid koerad vankrites nagu tited. Tohutu kraam kaasas. Koomiline vaatepilt oli keset näituseringi, kui omanik jooksis turbokiirusel oma koeraga nii, et ta lemmik ei jõudnud järgigi.
Donna võistles Juniorklassis (9-18 kuud), meil läks hästi- saades kaks Junior Serti. Nüüd on plaanis minna Jaanuari lõpp Narva koeranäitusele, kui saame kolmanda Junior serdi, siis Donna saab kinnitada tiitli Eesti Junior tšempionile ning saame diplomi ja suure tuti. Ahh, ise ka imestan et kirjutan nii. Näitusel me käisime terve perega kaasa elamas ja kohati tundsin end suht närvis, et nagu ise läheksin ennast sinna näitama. Donna oli muidugi eriti tähtis, eks ta emmese ole modell. Ja koerakasvataja hoiatas mind, et nii see näituse hullus algabki. Et mismõttes minu koer ei ole parim, peab olema. Ei julge kirjutada, et oi me nüüd käime seal Narvas ära ja jutul lõpp. Veidi juba kahtlustan, et Balti riigid on järgmised.
Kui ma paar kuud tagasi kirjutasin, et koer on hullumeelne ja närib kõike, siis praegu – ma sülitan kolm korda üle vasaku õla ja ütlen uhkuselt, et ta on lõpuks maha rahunenud. Magab, sööb, jalutame, mängime. Ja muideks, kui ma õhtul töölt koju jõuan siis ma pean ekstra pool tundi ainult koeraga tegelema, sest ta hakkab mind ninaga torkima ( nagu otsiks kirpe) et ei istu siin midagi niisama, võtab palli suhu ja viskab selle mulle, et davai veereta ja ma toon sulle. Ja siis me niimodi mängime palli.
Jaanuaris võõpame kodus seinad jälle üle, ehk nüüd teise ringi remont jääb püsima ja saame külalisi külla kutsuda.
Donnal on ka instagrami konto: Samoyed_Donna
Sooviksin, et paljudel oleks selline ustav sõber nagu koer.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar