Google photo
Novembri kuus, kui poeakendele ilmuvad jõuludekoratsioonid, hakkab raha käte vahel sügelema. Tekib meeletu tung, et osta mõni värviline vidin, et saaks juba kodu hakata kaunistama. Ma muidugi pole kindel, kas see aasta üldse saab koju kuuse panna, kardan, et kui tulen koju, siis Donna on koos selle kuusega tagurpidi.
Kui TV-st algab film Üksinda kodus, saad aru, et ongi jälle aasta möödas. Detsembris kuuled aina tihedamalt ja facebook on ka seda Kevini pläma täis, et jälle see film. Et kas tõesti muud ei ole näidata. Samas, iga aasta on mõni laps, kes ei ole veel seda filmi näinud ja nii tulebki neid uusi fänne juurde. Ma isiklikult võin ka nuriseda, aga kui see telekast jookseb, siis unustad end mõttelt ja avastad seda vaatamas. No ja mis siin salata, siiamaani mu lemmik lapsepõlve film. Ja muidugi jõulukanal kaminaga...
Hommikul see karge külm õhk poeb su ninasõõrmetsse ja meenub lapsepõlv, päkapikud, kaunistatud kodu, päris ehtne kuusk, salajane jõuluvana, kes minu kodus end kunagi ei ilmutanud ning coca cola. Teie jaoks võibolla tundub veider, aga meie jõululaual oli alati coca cola. Teate seda reklaami, punane veoauto jõuluvana fotoga, vuhiseb mööda lumist metsarada ja kõlab lause: Always Coca-Cola. Nostalgia.
Meie peres ei ole jõuluvana/ näärivana meid külastanud, vaid kingitused olid salaja kuuse alla sokutatud. Erinevalt minust, teistel on see Jõulutaat käinud. Sõbranna meenutab: näärivana saabus siksiga kohale, kes oli kahtlaselt vanaema moodi. Jõulutoit laual, kõrvitsasalat, verivorstid, enda tehtud piparkoogid. Tähistasime jõule ülesöömisega. Kui salmid olid loetud ja kraam käes, ei olnud enam aega kahtlustada, kumb seal nüüd kostüümi all on.
Praegu pereringis, pole palju muutunud, küpsetad samamoodi pliidi ees seistes, sülti küll ei keeda aga mõni jänkupere on ahju sattunud. Kausis pikutavad kilode viisi mandariinid, tagataustal mängib see sama jõulukamin Jingle Bellsi meloodiaga. Ühes käes on klaasike kihisevat jooki ja samalajal tatsub jalg selle muusikataktis. Tuju on hea ja pere koos.
Paar aastat tagasi postitasin facebooki kuulutuse, et küllakutseid ootab muhe Jõulumees. Otsustasin veidi raha teenida. Mees oli shokis, arvas et ma panen ta sellesse ametisse. Aga oh üllatust, maskeerusin ise jõulumeheks. Kõik kahtlesid, aga ma ise olin jube rahul. Laenutasin kostüümi, ostsin habeme ja paruka, tegin lapse koolikotist suure kõhu, lasin teha vanamehe grimmi. Panin mehe autojuhiks ja vurasime mööda Lääne-Virumaad ringi. Nalja kui palju aga lapsed olid nii siiralt õnnelikud, nautisin täiega, kes olid oma jõule tähistamas oma pereringis. Me laulsime, mängisime ja rääkisin kuidas ma põtradega tulin Põhjast.
Kuidas tähistasite Teie lapsepõlves jõule?
Kas me vajame üldse ülepaisutatud jõulupühi, lookas laudu ja kingitusi?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar