neljapäev, 23. november 2017

Lapsepõlve nostalgia


Mul on facebookis nostalgia album, kus ma olen kogunud igasugu huvitavaid ja meeldejäänud asju (fotosid) Nõuka ajast. Viimasel ajal rändan ma tihti lapsepõlve mälestustes, teeme seda koos :)

* Suvi oli alati päikesepaisteline, mõnusalt soe, roheline muru ulatus kuni põlvini. Meil oli mõnus gäng koos, naabripoisid, mina ja minu onu lapsed, vahel ka teised kes läheduses elasid. Tavaliselt oli iga tüdrukul peika olemas, pandi varakult paari lapsevanemate poolt.

Käisime üksteisel külas, mängisime lauamänge, pidasime sünnipäevi. Ükskõik, mis ilm väljas oli, olime õues, porilompides paljajalu. Korraldasime jalgratta matke, käisime metsas pähkleid korjamas, õunaaias puudel ronimas. Metsas ehitasime onni, põllul panime telgi püsti, lõke ja grillisime kartuleid fooliumi sees. Ma ei kujuta ette, kui mu laps läheb praegu metsa ja teeb lõke koos sõpradega, ei usu et sellest tuleks midagi head välja! :D Vanasti oli üldse kuidagi kõik asjad teistmoodi, austusest rääkimata! Vanemad otsisid meid küla vahel ringi, et korraks koju minna sööma, sest selleks ei olnud meil lihtsalt aega!

Kutsusime üksteist õue akna all karjudes, meil ei olnud mobiiltelefone. Tavatelefonid olid kodudes ( need kus olid numbrid ketta peal, pidid alla kerima ükshaaval) aga mitte kõikidel.

Meie lemmikmängud olid:

1. NOOLEKAS - Seltskond jagati kaheks. Esimene grupp läks eest ära, märgistades oma teekonda kriidiga joonistatud nooltega. Teekonna lõppu joonstati ring igasse suunda näitavate nooltega ja siis me peitsime end kuskil selle läheduses. Teise grupi eesmärk oli mööda neid nooli minna ja lõpuks leida esimene grupp. Tihtipeale me riidlesime, sest lõpuks oli nii palju eksitavaid nooli, et ei saanud aru kus pärapõrgus end keegi peidab.

2. HEERINGAS - Mängijad rivistusid ühele joonele. Üks mängijatest oli teistest eemal (nt mingi seina ääres) ja luges valjusti "heeringas-heeringas üks kaks kolm" Selle aja jooksul kui ta nii luges pidid teised mängijad jooksma selle seina poole. Kui sai loetud, keeras lugeja ümber ja kõik mängijad pidid kivistuma. Kes liigutas, saadeti algusesse tagasi. Seejärel kõik kordus. Kes jõudis esimesena seinani, see oli võitja ja sai järgmisena lugeda.

3. KUMMIKEKS - kummikeks oli selline õnnetu mäng, kus oli alati millegipärast liiga vähe inimesi, kes kummi hoiaks. Kodus kasutasin ma toole. Omal ajal oli väga palju erinevaid stiile, praeguseks on minu mällu jäänud vaid numbrikas ja makaronid. Koolis vahetunni ajal sai ka mängitud.

4. RAHVASTEPALL - Meie versioonis oli mängijatel 3 ja kaptenitel 6 elu. Kartsin tohutult palli, sellepärast tahtsin olla ka koguaeg kapten :)

5.VALGUSFOOR - Mängu eesmärk oli jõuda punktist A punkti B, aga keskel oli valgusfoor. Valgusfoor ütles ühe värvi ja kui see oli sinu riietuses olemas, siis võisid sa vabalt ja hirmu tundmata minna, aga kui sul seda värvi polnud, siis pidid üle tee jooksma ja valgusfoor pidi su kinni püüdma. Kui ei püüdnud, siis sul vedas, kui püüdis, sai sinust järgmine valgusfoor. Sohki sai teha nii, et väitsid, et sul on just seda värvi aluspüksid (sest neid ei pidanud ju ette näitama).


6. NUKUPOOD - Üks mängija keerutas kõiki ja lasi siis käest lahti. Mängijad pidid tarduma oma asendisse. Kui kõik olid ära keerutatud, hakkas keerutaja ühe mängija juurest teise juurde minema ja keeras nad lukust lahti. Mängijad pidid siis lähtuvalt oma asendist mingit liigutust tegema (nt ahvi kombel hüppama või baleriini moodi tantisma) ja kelle etteaste oli kõige andekam, see võitis ja sai uueks keerutajaks.

7. PALLIKOOL- pallikoolist oli kaks varianti. Esimene oli lihtne. Tuli pall üles visata, käsi plaksutada ja pall uuesti kinni püüda. Iga korraga lisandus üks plaks. Plaksude arv näitas, mitmendasse klassi said. Kui suutsid teha palli õhus püsimise ajal 10 plaksu, olid kümnendas klassis. Kui ei suutnud nõutud plaksude arvu teha, jäid istuma ja pidi järgmisel korral uuesti katsetama. Võitis see kes esimesena 12. klassi jõudis.
Teine pallikooli variant oli selline, et õpetaja viskas sulle palli ja sa pidid selle iga kord erinevalt kinni püüdma ja tagasi saatma. Kui hakkama ei saanud, jäid istuma ja järgmisel korral said korrata. Kui kõik klassid olid läbi, siis järgnes eksam, kus pidi kõik järjest ja õiges järjekorras ära sooritama. Pall maha ei tohtinud kukkuda. Kes esimesena eksami ära tegi, see võitis. Klassid olid järgmised: 1. lihtsalt püüdsid kinni, viskasid tagasi. 2. Põrgatasid palli lahtiste peopesadega tagasi. 3. Põrgatasid palli peopesad vastamisi kokkupandud kätega tagasi. 4. põrgatasid palli põimitud sõrmedega kokkupandud kätega tagasi. 5. põrgatasid palli rusikasse surutud ja kokkupandud kätega tagasi. 6. püüdsid palli ristatud kätega kinni ja viskasid tagasi. 7. Püüdsid palli kinni ja viskasid selja tagant tagasi. 8. Püüdsid palli kinni, viskasid õhku, tegid plaksu ja põrgatasid palli tagasi. Rohkem klasse mulle ei meenunud...kui Teil meenub, andke teada :)

8. VIIS MIINUST - oli pallimäng, mis vihastas vastasmaja esimese korruse otsakorteri elanikke. Mäng oli lihtne. Tuli kordamööda lüüa palli jalaga vastu seina (ühe puutega). Kes oma korral hakkama ei saanud, sai miinuse ja viie miinusega langes mängust välja. Seda mängu mängisime siis, kui kortermaja elanikud olid tööl, see käis neile üsna närvidele.


9. TUKI-TUKI - Mäng ise lihtne, üks mängija loeb sajani (ja uskuge mind, nii kiiresti kui meie omal ajal lugesime pole tegelikult võimalik lugeda) ja sel ajal jooksevad teised peitu. Mängu eesmärk on jõuda kokkulepitud kohani (meil oli selleks enamasti maja sein) enne kui lugeja ning end priiks lüüa (tuki-tuki mina prii), kõige viimane võib kõik ka priiks lüüa (tuki-tuki kõik on priid). Kui aga lugeja sind märkab ning enne sind seinani jõuab, hüüab ta su nime (tuki-tuki Maria) ja kui sa juhtud olema esimene ning keegi kõiki priiks ei löö, siis sina peadki järgmisel korral.



Mänge oli palju, ei jõua kõike üles kirjutada: telefon, vibra, kapsavaras, värvipood, haned-luiged tulge koju jne.


* Teine aastaaeg, mis on erksalt meeles on lumerohke, pakane talv. Vanaema kootud villased kindad, mis olid enamjaolt mitme kihina käes, et külm ära ei võtaks. Tol ajal olid ka karupüksid, värviline tutimüts ja mingi kahtlaselt suur jope, mille all oli kolm villast kampsunit. Minu lapsepõlve sõbranna Mariaga uisutasime igapäev, unistasime, et meist saavad iluuisutajad, tegime piruette ja kihutasime üksteise võidu.

Temaga mängisime tihti autovarast - Taas meie endi väljamõeldud mäng. Mängu nimi on pisut eksitav, sest autode varastamisega pole siin midagi pistmist. Seda mängu sai mängida meie maja otsas. Maja kõrvalt läheb läbi suur tee. Mängu eesmärk oli lihtne. Kui nägid autot tulemas, tuli maja nurga taha peitu joosta, sest autoga tuli varas (ja vargaid tuli karta). Kui sa peitu ei jõudnud, siis tuli kivikujuks tarduda, et varas sind ei märkaks. Nii lihtne see oligi, aga üllatavalt lõbus. Mariaga sai teha ka lollusi, näiteks meeldis meile niitidega teha võrke trepikodades ja siis koputasime teiste uste peale ja siis jooksime minema. Ükskord jäime ka vahele ühele tigedale vanaonule, peale seda me enam neid nalju ei teinud.

Maja taga oli / on siiamaani väike mägi. Siis kui ise olid väike, tundus mägi hiigelsuurena. Seal oli tihtipeale jäine liumägi, poisid tõid kodunt ämbritega vett, et oleks libedam alla lasta. Lasime alla kõhuli, selili, istudes, kilekottidega. Poisid tõid kodunt suure voodilina, me istusime sinna kambakesi kõik peale ja lasime liugu, see oli nii lahe, tahaks praegu ka alla lasta, mis siis et vanust juba üle 30-ne.

Ehitasime lumest kindlust,mängisime lumesõda, vahepeal jooksid trepikotta, soojendasid käsi ja jätkasid hullamist lumes.

Lapsepõlve sõbranna Piiale ma tegin 30.ndaks juubeliks kingituse, kus kirjutasin meie lapsepõlve mälestustest, A4 lehele.

Aga Piiaga me ei uisutanud, meile meeldis maja taga ka kilekotiga alla lasta, ja siis pikutada lume sees ingleid tehes, kus me mängisime sellist mängu nagu vanaisa vanad püksid :D Mäng lihtne. Üksteiselt küsitakse küsimusi (nt mis sa täna hommikuks sõid? või mis sa homme kooli selga paned) ja vastata tohtis ainult ühega kolmest variandist. Meil olid nendeks variantideks "vanaisa vanad püksid", "lehm libedal jääl" ja "neegri nuku" aga ma tean, et vastused on eri piirkondades olnud erinevad. Mängu eesmärk oli see, et sa ei tohtinud naerma hakata, aga millegipärast ei suutnud kuidagi naeru tagasi hoida kui selgus, et sa homme kooli minnes paned selga vanaisa vanad püksid või sõid hommikuks kolm libedat lehma.
Tol ajal olid moes moodsad talvesaapad platvormiga, mul oli veel kandiline konts. Poisid ajasid meid küla vahel taga ja siis me jooksime nende kontsadega lumehanges. Ma ei saa aru, kuidas vanemad said meile sellised jalanõud osta, hea et jalad viga ei saanud.

Ole hea, kui ka Sinul on mõni tore mäng meeles, jaga seda kogemust minuga!

Lapsepõlv oli lahe. Igatsen südasooja suve ja pakast talve!




neljapäev, 16. november 2017

Lapsevanema roll 24 h

Hei kõik lapsevanemad, kellel on kooliskäivad lapsed...




Mina ja minu 10 aastane poeg!


6.30 Ärkan, jooksen lapse tuppa ja kolm korda ütlen, Tere hommikut, uus päev on, palun ärka!

6.40 Jooksen uuesti lapse tuppa, sest ta ei viitsi ärgata ja ta on väsinud....ja ta ei taha kooli minna.


6.55 Seisan nõutult tema toas ja selgitan, et ma ka palju asju ei taha aga peab.

7.00 Läheb hambaid pesema.

7.05 Nagu tigu roomab kööki hommikusööki sööma.

7.20 Paneb riidesse.

7.30 Mina tööle, tema kooli.

9.30 E-kooli märkus, et puuduvad värvilised pliiatsid, puuduvad kehalise kasvatuse riided ja veel mõned märkused. ( Ma pole siiani aru saanud, kuhu kaovad pliiatsid, sööb neid arvatavasti) Peaaegu iga kahe kuu tagant soetan talle neid. Peaksin tegema aastatellimuse pliiaatsitele.

12.45 Helistan lapsele, teades et kool on läbi, küsides kuidas koolipäev läks. Telefon ei vasta!


13.00 Helistan veel ühe korra. Ei vasta!

13.05 Helistan naabritädile, palun minna vaatama, kas laps on kodus!


13.15 Helistab tagasi, ütleb, et ei kuulnud telefoni, sest ta vaatab TV.-t. Palun tal hakata õppima. Ütleb mulle, ma vaatan multika ära siis hakkab õppima.


15.00 E-kool vilgub märkuste ja kiitustega vaheldumisi.


17.00 Lõpetan töö, toidupoodi minek ja koju.


17.30 Jõuan koju! Igalpool põlevad tuled, (me oleme ju miljonärid). Toad on nii sassis, nagu oleks 10 inimest läbi käinud! Last pole, telefon kodus. Panen kotid põrandale, ohkan ja tahaks nutta!


17.35 Helistan lapse sõbra vanemad läbi ja uurin ega teda seal ei ole, helistan Noortekasse - Tühjus! Igasugused rumalad mõtted tulevad pähe....


18.00 Tuleb laps koju, ütles et käis õues, püüan rahulik olla ja selgitan et telefon võiks kaasas olla. Ma muretsen! Vastuseks pomiseb: Ja Ja, ei ole vaja muretseda, ega ma väike ei ole.. ( Nüüd kui oled ema, siis saad aru, mida muretsemine tähendab).

18.30 Küsin, kas on õpitud? Ütleb, et ei ole, sest ei osanud teha! Ma ei kommenteeri....tahaks karjuda!!!! Ütlen, kui kodus ei saa õpitud, siis tuleb teha seda koolis!

18.40 Kolib oma õpikutega kööki, sest ma hakkan süüa tegema ja õpime niimoodi kahepeale.


19.30 - 20.00 Saame õpitud ja hiline õhtusöök!


20.00 - 20.30 Luban olla arvutis.

21.00 Magamaminek, oleme kõik voodis. Hüüab teisest toast, emme mul on kõht tühi!

21.10 Ütlen talle, et oled suur mees juba ja tead kus asub külmkapp. Pomiseb jälle sada asja vastu....brrrr.

21.30 Hüüab jälle: Emmeee, ma unustasin! Homseks on vaja kooli mingit erilist paberit kunstiõpetuse tunni jaoks, mida kodus pole. Ütlen: kust ma sulle seda paberit öösel nüüd võtan? Hakkab uluma, et nüüd ta saab kahe ja kõik on nii halb!

21. 45 Helistan oma sugulased läbi ja uurin kas kellegil on seda imepaberit!

22.15 Orgunnin need paberid talle kooli. Seekord läks õnneks, ei tea mis homne päev toob.

Kadestan inimesi, kes selle kõrvalt jõuavad veel trennis käia!

Kuidas Teil olukord on?




esmaspäev, 13. november 2017

Üks päev instagrami elust ja reaalsest elust!



Olen ammu tahtnud sellest lähemalt kirjutada, aga mul tuli parem idee, nagu Te teate üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, nagu Rafaello!

Me kõik teame ja oleme aru saanud, et Instagram on suurepärane võimalus kaunistada oma elu, iseennast, mida me sööme ja kui lõbusad me oleme. Kuid sageli on kõik fotod võltsitud. Otsustasin tuua näiteid kuidas asjad tegelikult on!




Mõned näited!

1) Kuidas ma näen välja insta jaoks?

Tegelik foto:

2) Hommikune kohv insta jaoks?

Tegelik foto:

3) Hommikusöök insta jaoks?

Tegelik?

4) Laisk seksikas pühapäev?

Tegelik?

5) Insta pohmakas?

Tegelik?

6) Tere hommikut Insta jaoks?

Tegelik?

7) Trennipilt insta jaoks?

Tegelik?

8)Kallimaga pilt?

Tegelik?

9)Minu tervislik toitumine insta jaoks?

Tegelik?




Seega kui näete instagramis oma jälgijatel või sõbrannadel ilusaid pilte, ärge kiirustage kadestama, sest reaalses elus võivad asjad olla üsna erinevad!
Ma ei eita, et instas on ka neid kellel on tõepoolest väga ilusad ja tõelised fotod.

pühapäev, 12. november 2017

Üks õhtu...

Pimedad ajad inspireerivad mind kirjutama!

.
Viimasel ajal ma käin harva väljas, nö kohvikutes ja baarides. Olen jube kodu fänn, eriti sügis-talve perioodil. Soe pleed, diivan, televiisor ja küünlad on parimad sõbrad! Pereringis lauamängud.
Mardipäeval 10.novemberil, otsustasime sõbrannadega teha väikese istumise kohvikus, viimati saime kokku juuni kuus, kui pidasin oma sünnipäeva. Mõeldud ja kokkulepitud! Üldjuhul lasen endale teha profi juures meigi, sest ma ise ei oska seda teha. Nohh oskan aga mitte nii hästi... ja ma olen nõus seda raha kulutama. Aga seekord läks teisiti... tegin ikkagi ise, sellise tagashoidliku, kortsud peitu ja õrn huuleläige. Ja ärge tulge mulle rääkima, et 31 aastaselt ei ole kortse! On - need on murekortsud mis on aastate jooksul tekkinud. Aga ma ei häbene neid, meil kõigil on need :) Juhul kui varakult pole botoxit sisse süstitud. Sätitud ma sain!
Algul mõtlesin, et lähen oma autoga linna, et hops sinna ja hops tagasi, ei viitsi selle taksoga ringi seigeleda. Sest tavaliselt on nii, et kui lähed taksoga, siis mõtled ahh oleks pidanud ikka ise tulema ja vastupidi. Seekordki läks teisiti, viimasel minutil mõtlesin ringi....kutsusin takso, sest lubasin omale paar klaasi veini. Kes joob, see ei sõida eks?
Jõudsin kohvikusse, kus siis sõbranjed olid mind juba ootamas, selline tore emotsioon kerkis esile nagu oleksid jõulukingitust saamas. Võiks kohtuda tihedamini, oli esimene mõte...., ei ei ma ei mõtle, et iga nädalavahetus, nagu vanasti sai pandud 2 päeva järjest pidu ja siis olid ka nagu värske kurk. Peale seda kui kukkus 28, 29, 30, 31 aastat on elupohmellid! Järgmine päev on täiesti tuksis, vedeled voodis ja mõtled , et enam ei joo. Ma usun, kes seda praegu loevad saavad aru, millest räägin!Aga kohtuda võiks tihedamini kui poole aasta tagant!
Aimasin, et õhtu viib kohalikesse baaridesse :) Esimeseks valikuks sai Virma Pubi :D Kes ei tea, siis Virma Pubi on Rakveres üsna populaarne tantsubaar, seal esinevad tavaliselt süldi bändid ja püsiklientideks on teistsugune kontingent. Kohe räägin milline rahvas, saja milline :D Vaprad & Ilusad ; . Vaprad & Koledad! Ütlen ausalt muidu ma seal ei käi aga kui tahad ekstreemi näha, siis võib korra läbi astuda. Ma ei taha ja loodan, et ma ei halvusta kedagi, sest inimesed on erinevad, aga....
1)Ülekaaluline tütarlaps ( võibolla on tervisehäda), liibuvas võrk roosas kleidis, tagant selg paljas ja mustad rinnahoidja paelad, liibukad ja saapad põlvedeni! Juuksed roosaks üle võõbatud, pikad siniseks värvitud küüned, kuldsõrmused igal sõrmel ja väike õlakotike ARMANI suurte tähtedega! Ja siis see tipphetk, kui laulab kaasa oma lemmiklaulu - HAMBUTU olek! Ja ma ei kirjelda ainult ühte inimest, sest selliseid oli üle ühe. Loo moraal, võta küüned maha ja mine hambaarstile.
2) Despacito tantsupaar! Noo see tants jääb igavesti mällu, võibolla isegi heas mõttes. Noormees nii 35 aastane ja mammi kõrval nii üle 50-ne, ma võin vanuse poole pealt vabalt mööda panna, sest ehtne näide on saates Minu imeline muutumine, kus inetust pardipojast saab luik. Tants oli hoogne, kutt keerutas daami ühest otsast teise, käed liikusid igas suunas, kord ülesse kord alla, kord kõrvale, üksteise embuses kirglik olemine, sensuaalsed pilgud, keerutasid 360 kraadi, naised kingakesed olid arvatavasti hommikuks kulunud. Siis tuli naistevahetus, kutt tantsis järgmise daamiga sama hoogsalt edasi.Tore, kui inimesed jaksavad!
See kogu show maksab 5 eurot, õhku pole ja higihais käib üle pea, ekstreem!
Aga muusika oli hea ja ma sain isegi kohapeal veidi oma keha väristada! Järsku koputab keegi mu õlale ja küsib kas ma tantsima tuleksin? Mul on mingi kiiks, aga ma ei tantsi kunagi võõraste meestega, isegi siis kui olin vaba ja vallaline või suhtes, ei meeldi mulle tantsida meestega. Mulle meeldib iseendale tantsida.
Olgu mõtlesin, viisakusest võtsin tantsukutse vastu ja tantsisin jalg siia ja jalg sinna, lauluks oli Dolce Gabbana, Patune pool oli esinejaks. See mees laulis seda kaasa.....ja ma panin tähele, et tal on hambad suus, see oli positiivne, ma tänasin teda tantsu eest ja suundusin tagasi oma tigeda pilguga diivani äärele kus ma istusin kogu õhtu!
Unustasin juba, baaris olid ka Vaprad & Ilusad, nendest tuleb kunagi eraldi kirjutada, sest need on instagrami beibed ja fashionistad! Ja muidugi mina ja sina!

Kell 2 öösel ma jõudsin koju! Hommikul ei mingit peavalu, kõik hea, lõpp hea!

Vabandan kirjavigade pärast, kui need eksisteerivad!

A.D