Kõhugaasid

Kõik me teame, et naermine on nakkav, kui üks naerab kuskil poes või bussis omaette kõva häälega, siis paratamatult tõusevad ka sinu suupooled ülesse. Oleneb muidugi milline naer sealt kostub, mõnel on nagu rõkkav hobune, siis on küll naljakas. Enamus muidugi lähevad mööda ja vaatavad mida hullu, et suitsetas end pilve kuskil. Meil ju kohtab harva midagi meeldivat, enamus on tigedad ja vihased elupeale. Pole ime, et täiskasvanu inimene naerab päevas keskmiselt 15 korda kui sedagi. Kui sa naerma ei hakka, anna andeks aga siis sa oled kuivik. Ja peaksid pöörduma naeruteraapiasse. Palun kes tegeleb igapäevaselt Lääne-Virumaal koolitustega, tehke kasvõi kord nädalas mõni naerutund, ma oleksin käpp. Ma arvan, et inimesed vajaksid seda, sest naerul on positiivne mõju ning lisab harmooniat argiellu.
Teate küll,et google aitab kõiges, ma ei mäleta mida ma täpselt otsisin, aga sattusin mingisse foorumisse, kus arutati sellisel teemal nagu peeratamine (kõhugaasid). Ma olen selles suhtes alati veider olnud, aga sõna puuks ajab mind alati naerma. Isegi praegu ma naeran omaette. Kuna see teema oli seal nii lahe, siis ma mõtlesin, et jagan seda teiega. Teema algatajal olid siis sellised küsimused: Kuidas teil asjad on kodus? Kas peeretate julgesti elukaaslase/abikaasa kuuldes? Kas tema peeretab teie kuuldes? Kuidas hoiate tagasi? Niisama huvi pärast küsin, sest endal võttis tükk aega, et suurt häbi ei tundnud ja öösel magama julgesin jääda, kartuses, et äkki läbi une peeretan ja ta kuuleb.
Ma ei hakka kõiki vastuseid siia kopeerima aga üks mahlakatest oli näiteks see:
Kahjuks on minu elukaaslane üks eriti suur peerukott(just kodus, minuga kahekesi olles). Peeretab väga tihti ja talle veel tundub, et see on maru naljakas :( Peeretab õhtuti telekat vahtides, öösel voodis ning ka söögilaua taga. Pidevalt on toas rõve hais ... praegu eriti tuulutada ka ei saa, kuna meil kodus on niigi külm. Vot ei teagi mida teha, et ta lõpetaks. Olen püüdnud nii hea kui halvaga, aga miski ei aita. Mina pole tema juuresolekul peeretanud.
Ja siis natuke alla kerides, leian eriti vahva mehe kelle kasutaja on Peeruabi Vello ja ta kirjutab, et kutsuge mind ja ma tulen aitan. Ma tükk aega lihtsalt istusin ja naersin, on ka mured inimestel.
Mina ka- kiiksuga nagu ma olen, lõin kohe googlisse sõna peeretamine. Hakkas nii huvitama, mida siis huvitavat selle kohta kirjutatakse. Põhimõtteliselt, kui sul on kõhugaasid pidevalt 24 h , siis tuleb ikkagi arsti poole pöörduda. Ja gaaside kinni hoidmine pole ka tervisele hea, kinnihoidmisega kaasneb muidugi uus ebameeldivus - mida kauem gaase  kinni hoiad, seda rohkem neid kõhtu koguneb ja seda võimsamalt need väljuvad. Ja kui te tahate teada, mis tekitab sellist häält siis palun minge ja googeldage ise, ma ei hakka siia peensusi kirjutama. Kaldun arvama, et mõni ikka googeldab selle ära....
Tänaval kõndides ma olen ikka kuulnud, kuidas sinu ees kõndiv inimene laseb häbi mitte tundes puuksu, ja teeb näo et ei tea midagi. Nojh õues pole haisu tunda. Aga olete sattunud olukorda, kus on kinnine ruum ja siis keegi laseb arvatavasti salaka. Teate küll-salapeer on kõige õudsem maailmas. Ei tea kust tuli ja haiseb jubedalt. Ööklubis on tihtipeale kellegil gaaside probleem. Ei tea, kas see on äkki mõni salarelv pikas järjekorras, siis inimesed haihtuvad eemale ja sa saad vabalt joogi osta. Kurat seda teab.
Olen kuulnud ka, et sakslased ei hoia kõhutuuli seltskonnas mitte tagasi, vaid lasevad neil vabalt väljuda. Mõelgem ka nende traditsioonilisele toidulauale - hapukapsad, sealiha, kannude viisi õlut …kujutasin korraks ette, istume kõik lauas ja siis klaaside kokkulöömisel selle asemel et terviseks öelda, lasevad kärtsaka.Muidugi ei tasu toiduga eksperimenteerida, võib veel hullemini minna. Arvad, et teed puuksu ja teed hoopis püksi.
Ma olen ikkagi selle poolt, et eestis on kombeks oma organismis toimuvat kontrollida. Muidu kui peeretamine muutub avalikuks, siis kehtestatakse kohe puuksumaks, saastab õhku ju.

Rahulikke saabuvaid Jõule kõigile. Sööge vähe ja tihti ja kui kellegil on kõhuhädad, võtke espumisani, vältimaks piinlike olukordi.

Pulmajuttu

Selline kleit oli siis, kui ma olin 10 aastane.

Ma sain oma kihlasõrmuse paar aastat tagasi. Pean Teid kurvastama, ei see ei olnud nagu filmis. Et mees põlvitab Teie ette, ulatab karbikese ja kostab tasasel häälel: Kallis, kas sa tuled mulle naiseks? Ja mina siis ahmin õhku, ei suuda seda uskuda ja katan oma higistavate kätega oma näo kinni, silmad pisaraid täis... Tegelikult oli hoopis nii, et ta peitis selle kihlasõrmuse Victoria Secretsi kotti koos minu uhiuute roosade trussade vahele, aga ma olin nendest nii joovastuses, et ma isegi ei pannud seda karpi tähele. Pool tundi oli juba möödas, kui mees ütleb: Vaata siis sinna kotti uuesti, et üks asi jäi märkamatuks. Ja seal see siis oli, punane sametist karp. Avasin selle, seal see oli minu väike ilus teemant. Vist oli siis ikka küsinud, et kas sa mu naiseks tuled.
Otsustasime, et teeme oma suhtestaatuse ametlikuks. Lähen mehele. Või pigem, mis mina lähen? Mind võetakse lihtsalt ära. Noorena võibolla isegi unistasin valgest kleidist, soeng sätitud ja punaseks võõbatud huuled...aga seda aega ei tulnudki, sest endise mehega oli mul katseaeg. Rääkis pidevalt, et 10 aastat on katsekas, et kui see läbi saab siis võibolla võtab naiseks...õnneks seda aega ei saabunudki, elasime 9 aastat koos ja katseaeg saigi läbi. Vahepealne elu möödus ämbritega, kes andsid mulle mõista, et me ei ole kokku loodud.




Nüüd on kõik teisiti. Nüüd on üksteise austamine, armastus, hoolimine, arusaamine, rasketel aegadel üksteise toetamine, palju ühiseid asju, palju nalja, palju ühiseid unistusi ja palju aastaid koos. Meenus kohe, see foto mis ringles ka facebookis. Kus memm ja taat istuvad pargis pingi peal ja taat küsib: Kuidas sa mind oled kõikide nende aastate jooksul välja kannatanud? Vanamemm ütleb: Ah mis siin ikka, igakord kui sa mind vihale ajasid, pesin ma su hambaharjaga wc-potti, see rahustas mind. Nuh ma usun, on ka muid alternatiive tulevikus :D
Ma ei ole aru saanud, miks inimesed kasutavad sellist teenust nagu pulmakorraldaja? Mul ei mahu pähe, miks see on keeruline, mina näiteks tean mida tahan ja palju ma olen nõus millegipeale raha raiskama. Saan aru olukorrast, kus on väiksed lapsed ja sellekõrvalt ei jõua. Aga ma olen üleüldse kapriisne kuju, ja ei usalda kedagi peale iseenda maitse. Võõras inimene ei pruugi aru saada, mida ma tahan ja siis kõige ilusamal päeval on kehv tuju, et ei tehtud nii nagu sa tahtsid. Neid jutte on küll ja küll internetis.





Liitusin igasuguste pulma gruppidega sotsiaalmeedias ja esimene asi mis mulle silma jäi on see, et pruudid müüvad oma kleite. Mina näiteks ei kavatse osta kasutatud kleiti, ma usun nt võõra inimese energiate kandumist teistele jne. Aga mis siis ikkagi teha, ostan minagi uue kleidi, ja nõme mõelda et pärandad pärast selle oma tütrele ...Aeg ja mood muutuvad, ma ei kujuta ette kui ma peaks praegu nõukaaegse kleidi selga toppima. Lisan ühe pildi, kus näete milline mood kunagi oli. Äkki peaksid pruudid oma pulmas kleidi ribadeks tantsima? Või kui jätan kleidi alles, panen iga aasta seda selga, veendumaks, et olen ikka samas heas vormis...see oleks nagu motivaator. Või keegi võiks avada pulmakleidi muuseumi...




Jaa veel imelik, soovitatakse pulmi planeerida 1 aasta või isegi varem juba. Aga abieluavaldust võetakse vastu alles 6 kuud enne pulmi. Nö 6 kuu jooksul peab abielluma. Ja siis sa korraldad neid pulmi, mõtetes paned paika kuupäeva, sul ei ole isegi aimu kas sa saad üldse sellel kuupäeval. Võibolla tahtjaid on palju. Ja hakkad siis pulmakohta uurima, ansamblit, fotograafi jne. Ja neid huvitab muidugi kuupäev. Aga kui sa hakkad 6 kuud enne pulmi planeerima neid asju, siis sa oled tühjade kätega. Sest tegijad on kinni, keda sa tahtsid ja siis pead oma eelarvet kõvasti lakke upitama, et saaksid selle peo ära teha.
Õnneks mul veel sinnani aega ja peab veel selle tüdrukuteõhtu üle elama. Poissmeesteõhtust ma ei taha üldse mõelda, tehku mida iganes...annaks jumal et ta ei peaks stringide väel olema kaubanduskeskuses ja karaoket laulma, muus osas annan kõik andeks. Minu lemmik lause on: Igal asjal on piir.
Jätkub....

Reisi planeerimine

See kleit on siis kardinatest

Kui Teil on plaanis minna reisile, kas te planeerite seda või lihtsalt viimasel minutil pakite kohvri?
Mul on terve elu olnud mingi imelik kiiks, aga enne kui ma üldse kohvrit pakkima hakkan siis ma paar kuud enne reisi, vaatan üle oma garderoobi. Surfan netis ringi ja otsin suviseid outfite, vaatan kas mul on kapis midagi sarnast, äkki saab midagi kokku miksida. Kui reis kestab üks nädal, siis igaks päevaks peab mul olema erinev outfit. Kombineerin nii, et üks paar kingi sobivad nii kleidi, lühikeste pükstega või alasti olekus ( rollimängude jaoks) :D
Bikiine ja trikoosid võiks küll olla miljon, need pleekivad ja kuluvad, ja mul ei ole kahju nende peale raha kulutada.
Nii palju kui ma reisinud olen, ei hakka siia oma maailmakaarti panema, aga ühte ma olen õppinud ja väga meeldib, et õhtul restorani minnes, on see sul siis rannapuhkus või linnapuhkus aga restorani ma lähen ALATI kleidi ja kingadega. Selline särav kombo, tekitab sinus veidi glamuurset ja heaolu tunnet. Ja mees peab olema ka viisakalt riides, mitte ujumispükstes ja varbaplätudega.
Ükskord ammu käisime ühe seltskonnaga Bahama kruiisil. Tookordki oli mul iga õhtuks erinev kleit kaasas. Mäletan kuidas üks meie seltskonnast mees ütles: Iga õhtu mingid kardinad seljas, milleks see esinemine? Nähvasin vastu: see, et sa ei suuda oma naisele ilusat kleiti osta, ei pea minu kallal norima. Järgmine õhtu oli naisel kleit seljas ja varbaplätud.

Planeerimine käib üldjuhul kirjalikult märkmikusse, et midagi ei ununeks. Esimesed asjad mis peavad juba nädal enne reisi olema kotis on pass, piletid ja päikeseprillid. Kindlasti ja alati registreerin end välisministeeriumi kodulehel. Viimasel ajal on mul tekkinud lennuhirm, mida vanemaks jääd seda rohkem mingeid hirme tekib. Püüan mõelda, et ka kodus istudes võib lagi pähe kukkuda ja surma saada. Ja kui sinuga midagi juhtub, siis see on lihtsalt ettemääratud. Püüan mitte mõelda sellest lennukiteemast. Teiseks mul on terve elu reisiapteek kaasas. Ükskord olen juba olnud nädala aega vahelduva eduga sitapotil, enam väga ei tahaks. Söetabletid on alati ja igalpool kaasas. Lõpuks jääb ikka midagi maha aga see on vist kuldreegel.
Mina isiklikult pole kunagi ühtegi reisi algusest lõpuni korraldanud, selles mõttes et jõuan lennujaama, rendin auto siis kihutan mägedesse. Ma ei ütleks, et ma olen laisk aga ma eelistan, et mulle tullakse lennujaama vastu ja viiakse ja tuuakse. Pole kunagi armastanud matkata, seljakott seljas binokliga. Esiteks on palav ja siis mingid kimalased, oled higine, tahad juua ja siis tahad pissile ja siis otsi seal lagendikul wc-kohta, või mis sa teed kui kõht läheb lahti? Tänan ei. Loomulikult ma ei pleesita päev läbi rannas ja alati leidub reisil kuhu minna ja mida teha. Kui pole varasemalt selles kohas olnud, siis väike linnatuur kulub ära ja see on ka kõik. Minust ei saa kunagi reisiraamatute kirjutajat ja ma pigem loen põnevusega mida teised kirjutavad.
Kuidas Teie reisite? Kas planeerite ise A-B ni? Ehk teete midagi sellist mida teised ei tea ja soovitate ka teistele?

Seniks soovin Teile palju avastamist uutes reisikohtades, palju päikest koos kaitsekreemiga. Söetablette igasse taskusse.

Näituse melu

Meie Donnal oli vahepeal sünnipäev. 17.november 2018 sai 1 aastaseks. Pilti ei teinud ja makarone hakklihaga sünnipäevaks ei keetnud. Tähistasime sünnipäeva rohkete musude ja kallistustega.

Oktoobri kuus käisime Donnaga koeranäitusel. Ma olin enne koeravõtmist endale lubanud või vähemalt olin selles mingid protsendid kindel, et me ei lähe ega hakka kunagi näitusel käima. Krt, jälle kõik vastupidi. Meelitati, no et kodukoha näitusel võiks ju ometi ära käia. Mõeldud ja tehtud? Ei...., võtsime koolitatud händleri, (händler on inimene, kes näitab ringis kohtunikele koeri) kes käis Donnaga eraldi harjutamas. Oluline on, et koer jookseks ringis graatsiliselt. Näituseni oli aega 1 kuu. Esimene päev Donna kappas nagu hobune ja mõtlesime, nüüd me küll põrume, aga Dontšik oli kiire õppija ja kokku me harjutasime 3 korda ja näituse uksed olid meie ees valla.
Koer ei pea näitusel tegema mingisuguseid trikke. Ta peab lihtsalt näitama, et ta on oma tõu väärikas esinedaja. Selleks ei pea palju olema, ainult mõned elementaarsed asjad. Koer peab kerge traaviga händleri kõrval jooksma, olema loomulik ja julge. Ise ka imestasin, et meie hüperaktiivne koer oligi selline nagu peab. Aga eks teada asi, et võõrastega käituvad lapsed paremini, kui vanematega. Koer ei tohi olla mitte mingil juhul agressiivne. Sõbralik kohtuniku suhtes ja lubama tal end katsuda.
Näitusel oli üle 172 erineva tõu ja 8 erinevast riigist ja kõik see möll toimus Rakveres. Vaatasime ja imestasime kuidas inimesed on kogu selle melu sees. Mõni koer oli suurem kui ta peremees või vastupidi. Mõnel olid koerad vankrites nagu tited. Tohutu kraam kaasas. Koomiline vaatepilt oli keset näituseringi, kui omanik jooksis turbokiirusel oma koeraga nii, et ta lemmik ei jõudnud järgigi.
Donna võistles Juniorklassis (9-18 kuud), meil läks hästi- saades kaks Junior Serti. Nüüd on plaanis minna Jaanuari lõpp Narva koeranäitusele, kui saame kolmanda Junior serdi, siis Donna saab kinnitada tiitli Eesti Junior tšempionile ning saame diplomi ja suure tuti. Ahh, ise ka imestan et kirjutan nii. Näitusel me käisime terve perega kaasa elamas ja kohati tundsin end suht närvis, et nagu ise läheksin ennast sinna näitama. Donna oli muidugi eriti tähtis, eks ta emmese ole modell. Ja koerakasvataja hoiatas mind, et nii see näituse hullus algabki. Et mismõttes minu koer ei ole parim, peab olema. Ei julge kirjutada, et oi me nüüd käime seal Narvas ära ja jutul lõpp. Veidi juba kahtlustan, et Balti riigid on järgmised.
Kui ma paar kuud tagasi kirjutasin, et koer on hullumeelne ja närib kõike, siis praegu – ma sülitan kolm korda üle vasaku õla ja ütlen uhkuselt, et ta on lõpuks maha rahunenud. Magab, sööb, jalutame, mängime. Ja muideks, kui ma õhtul töölt koju jõuan siis ma pean ekstra pool tundi ainult koeraga tegelema, sest ta hakkab mind ninaga torkima ( nagu otsiks kirpe) et ei istu siin midagi niisama, võtab palli suhu ja viskab selle mulle, et davai veereta ja ma toon sulle. Ja siis me niimodi mängime palli.
Jaanuaris võõpame kodus seinad jälle üle, ehk nüüd teise ringi remont jääb püsima ja saame külalisi külla kutsuda.
Donnal on ka instagrami konto: Samoyed_Donna

Sooviksin, et paljudel oleks selline ustav sõber nagu koer.

Oodates Jõule

Google photo

Novembri kuus, kui poeakendele ilmuvad jõuludekoratsioonid, hakkab raha käte vahel sügelema. Tekib meeletu tung, et osta mõni värviline vidin, et saaks juba kodu hakata kaunistama. Ma muidugi pole kindel, kas see aasta üldse saab koju kuuse panna, kardan, et kui tulen koju, siis Donna on koos selle kuusega tagurpidi.
Kui TV-st algab film Üksinda kodus, saad aru, et ongi jälle aasta möödas. Detsembris kuuled aina tihedamalt ja facebook on ka seda Kevini pläma täis, et jälle see film. Et kas tõesti muud ei ole näidata. Samas, iga aasta on mõni laps, kes ei ole veel seda filmi näinud ja nii tulebki neid uusi fänne juurde. Ma isiklikult võin ka nuriseda, aga kui see telekast jookseb, siis unustad end mõttelt ja avastad seda vaatamas. No ja mis siin salata, siiamaani mu lemmik lapsepõlve film. Ja muidugi jõulukanal kaminaga...
Hommikul see karge külm õhk poeb su ninasõõrmetsse ja meenub lapsepõlv, päkapikud, kaunistatud kodu, päris ehtne kuusk, salajane jõuluvana, kes minu kodus end kunagi ei ilmutanud ning coca cola. Teie jaoks võibolla tundub veider, aga meie jõululaual oli alati coca cola. Teate seda reklaami, punane veoauto jõuluvana fotoga, vuhiseb mööda lumist metsarada ja kõlab lause: Always Coca-Cola. Nostalgia.
Meie peres ei ole jõuluvana/ näärivana meid külastanud, vaid kingitused olid salaja kuuse alla sokutatud. Erinevalt minust, teistel on see Jõulutaat käinud. Sõbranna meenutab: näärivana saabus siksiga kohale, kes oli kahtlaselt vanaema moodi. Jõulutoit laual, kõrvitsasalat, verivorstid, enda tehtud piparkoogid. Tähistasime jõule ülesöömisega. Kui salmid olid loetud ja kraam käes, ei olnud enam aega kahtlustada, kumb seal nüüd kostüümi all on.
Praegu pereringis, pole palju muutunud, küpsetad samamoodi pliidi ees seistes, sülti küll ei keeda aga mõni jänkupere on ahju sattunud. Kausis pikutavad kilode viisi mandariinid, tagataustal mängib see sama jõulukamin Jingle Bellsi meloodiaga. Ühes käes on klaasike kihisevat jooki ja samalajal tatsub jalg selle muusikataktis. Tuju on hea ja pere koos.
Paar aastat tagasi postitasin facebooki kuulutuse, et küllakutseid ootab muhe Jõulumees. Otsustasin veidi raha teenida. Mees oli shokis, arvas et ma panen ta sellesse ametisse. Aga oh üllatust, maskeerusin ise jõulumeheks. Kõik kahtlesid, aga ma ise olin jube rahul. Laenutasin kostüümi, ostsin habeme ja paruka, tegin lapse koolikotist suure kõhu, lasin teha vanamehe grimmi. Panin mehe autojuhiks ja vurasime mööda Lääne-Virumaad ringi. Nalja kui palju aga lapsed olid nii siiralt õnnelikud, nautisin täiega, kes olid oma jõule tähistamas oma pereringis. Me laulsime, mängisime ja rääkisin kuidas ma põtradega tulin Põhjast.
Kuidas tähistasite Teie lapsepõlves jõule?
Kas me vajame üldse ülepaisutatud jõulupühi, lookas laudu ja kingitusi?

Kuidas mõõta inimese headust?

Kui palju sa mõtled igapäevaselt sellele, kas sa oled hea inimene? Ja kuidas seda headust mõõta?
Viimasel ajal ma püüan olla parem, püüan suhtuda inimestesse tolerantselt, rohkem naeratama ning mõista inimeste keerulisi elukäike.
10. aastat tagasi olin ma ninakas, mul ei valmistanud mitte mingisugust probleemi, et inimesele halvasti öelda. Mõnikord see oli välja kujunenud igapäevaseks, kui halvasti ei ütle pole õiget päeva olnudki. Näide sellest, kuidas olin sõbrannaga väljas, ja minu juurde tuli noormees ja kutsus tantsule. Ütlesin talle, kuidas sa julged üldse oma poriste tööjalanõudega minu ligi astuda. Ma ei mäleta, mida see kutt ütles, äkki ei öelnudki midagi....keeras ringi ja läks minema. Tol hetkel, ma ei tundnud end halvasti. Sõbranna tegi korraks suu lahti ja pani sama kiiresti kinni, ahmides õhku öeldes: miks sa nii õel oled? Sõbrannal oli häbi, minul ei olnud. Nüüd on ja vabandan vahale mõtetes, et käitusin inimestega inetult. Öeldakse, et aastate möödudes võid oma sõnu süüa ja nii ongi. Aga ainult nendega, kes julgevad oma vigu tunnistada.
Mul võttis väga pikka aega, et ennast armastada. Ma ei saanud aru, mida see tähendab? Kuidas ma peaksin ennast armastama, ma ju teen seda. Käisin hingeteraapias, psühholoogi juures. Aastatega õppisin ennast tundma, kes ma olen ja mida tahan. See teekond siia, kus ma praegu olen - ei ole kerge olnud. Ja teate, nii kui õppisin ennast austama, tekkis ka minu ellu armastus. Varasemalt mind häirisid paljud inimesed, otsisin vigu. Tegelikult oli see minu peegeldus. Kui teid häirib midagi teistes inimestes, siis viga tuleb otsida enda seest.
Analüüsides sügavuti iseennast, sa hakkad aru saama, et teine inimene ei ole nii üdini vastik, nagu sa endale ette kujutasid.
Vahel õhtuti pesu triikides ma ikka mõtlen, kui mul oleks vaid võimalus, tahaksin aidata kõiki inimesi, loomi. Abivajajaid on nii palju. Kes tahab oma kodu, perekonda, kes tahab terve olla, kes ootab laike ja kommentaare....ning see nimekiri on lõputu.
Jõuludeaeg ma annetan Heategevusfondi Dharma. Toetan erivajadusega lapsi, vahel kellel pole vanemaid.
Sooviksin, et saaksin annetada rohkem kui üks kord aastas...

Usun sellesse, kui sa suudad kasvõi päevas teha ühe heateo, oled sa sammuke võrra parem inimene.
Millesse sina usud, kas sina püüad olla parem inimene?
Ja muidugi ei tasu unustada, et iga heategu ei jää karistuseta...




COPY CODE SNIPPET

Kodune meelelahutus

Kooli aeg ma vihkasin raamatuid lugeda, eriti kohustusliku kirjandust. Tõde ja Õigus, autorilt A.H. Tammsaare on siiamaani lugemata. Siis Meelise raamat, autorilt Enn. Kippel. Imekombel tegid kuidagi need raamatu jutustamised ringi, siis veel ei olnud ju kogu info nii avalikult üles nagu praegu internetis. Rahuldav hinne oli käes ja kõik hea. Üks päev mõtlesin, et peaksin huvi pärast laenutama ja lugema need läbi, äkki nad on siiski põnevad ja mõtlema panevad. Igas raamatus on ju ometi iva sees.
Ise käinud koolis ja vastutahtmist lugenud raamatuid, pean nüüd kodus lapsele selgitama, kui vajalikud need on. Lapsed on nutikad, otsivad internetist sisu ja arvavad, et kooli minnes saavad õpetajale need ümber jutustada. Õnneks õpetajad on kavalamad ja ei lähe neil nii libedalt nagu lapsed arvavad.

Aga nüüd ma olen suur raamatute fänn, kui raamatupoes on allahindlused, kaon riiulite vahele ja enne ei tule sealt välja, kui näpus on mõned huvitavad teosed. Mind huvitab kõik, psühholoogia, ilukirjandus, biograafia ja ajalugu. Huvitav, et nüüd ma kannatan isegi ajalugu lugeda, kooliaeg vihkasin seda ainet. Palju on kinni õpetajas ka, kui õpetaja räägib sulle põnevalt ainetundi, siis tund möödub märkamatult. Meil oli tigu sarnane õpetaja, aeglane ja igav ja ma ei suutnud koolis keskenduda. Ta hääldas sõnu mega aeglaselt, niiet polnud ime, et sai tunnis ka veidi magada.
Praegu mulle meeldib raamatuid osta. Olen väga harv laenutaja, vihkan neid pikendamisi, sest ei suuda kunagi õigel ajal raamatu tagasi viia ja maksan koguaeg viivist.
Enne kui film jõudis välja ilmuda, lugesin ma Söö, Palveta ja Armasta läbi. Mulle isiklikult väga meeldis, raamat sai paari päevaga läbi. Ja siis tuli film. Tavaliselt kui loed raamatu ära ja vaatad filmi, ütlevad inimesed et raamat oli parem, või vastupidi. Ma võin seda filmi vaadata koguaeg, nii hea, võrdväärne raamatuga.
Nüüd ma tahaksin teha vastupidi, vaatasin filmi „ Tüdruk rongis“ samuti supper süžeega film, jumaldan sellist sisu, et alles filmi lõpus rullub lahti mõistatus. Mulle tundub millegipärast,et selle raamatu puhul tuleb lugemine igav, kuna tead kõiki asju ette, või ehk kirjutatakse midagi mida filmis ei näidatud. Kui teist on keegi lugenud seda , siis palun andke mulle teada, kas oli väärt lugemist.
Üks raamat, mis mulle väga meeldis ja meeldib siiani on „Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda“ kirjutas Mihkel Raud. See on raamat, mida saab suvalisest kohast lahti teha ja lugeda häid nippe. Mulle meeldib Mihkli ütlus: Tarvita neid targalt ja sa jõuad palju kaugemale kui mina.

Tuleks korra selle filmi vaatamise juurde tagasi. Kuidas Te õhtuti mehega koos filmi vaatate? Kuidas sujub filmi valimine? Ma kirjeldan Teile väikest kodust situatsiooni, äkki tunnete ennast ära!
Mees küsib, mis filmi me vaatama hakkame? Mul on tavaliselt nimekiri olemas, muidugi arvestan mehe maitsega ka. Valikus on draamat, mida mees vihkab, romantiline komöödia-mida mees võib ära kannatada ning õudukas-mida mees jumaldab. Teen arvuti lahti ja valik langeb komöödiale. Algab film, mees jookseb külmkapi juurde, et midagi näksida, panen filmi pausile. Kuni ta toimetab oma võikudega ma ootan, tuleb tagasi panen filmi uuesti käima, siis hakkab oma telefoni näppima. Panen uuesti pausile, ja küsin kas sa vaatad filmi? Ta ütleb, ma kuulan. Brrr....mind ajab nii leili, ma tahaks koos filmi vaadata aga téma kuulab ja tegeleb kõrvaliste asjadega. Küsin, kas panen muu filmi? Lükkame selle komöödia teema kõrvale ja lasen mehel valida...ta valib püssid,paugud või kosmilised elukad. Ja teate...kohe alguses juhtub minuga see sama situatsioon, minu tagumik hakkab nihelema, ja hakkan oma telefoni käppima. Niiet, vahel tasub mõned filmid omaette vaadata.

Ja olete kuulnud, et mehed ei salli seebikaid? Mhm, nii nad räägivad. Aga kui satuvad sinuga nädala sees igat osa seebikast vaatama, siis hakkavad tulema küsimused stiilis: Kas need on õde ja vend? Tuleb välja, et nad armastavad üksteist, issand. Ja siis, kui mees on välismaal, helistab sulle ja küsib, noh mis tänases osas oli? Kas ma saan kuskilt tagantjärgi vaadata? Ja nii kuni järgmise seebikani.

Kui Teie teate mõnda head, kasulikku, harivat raamatut või filmi, kirjuta mulle!

Nutimaailma noored

Kui ma alustan sõnaga tänapäeva noored, ma tunnen ennast mingi vanamutina. Kirjutaks täna 12a-15a tüdrukutest.
Mäletan kui mina olin selles vanuses ja proovisin punast huulepulka, sain riielda ema käest, et pese maha ja sain veel koduaresti. Selles vanuses, ma mängisin kodus barbi nukkudega, arsti ja õpetajat oma pehmete kaisukatega.

Tänapäeval on instagram täis mingeid seksuaalse alatooniga fotosid, kus tüdruk poseerib ookeani vetes, istub põlvili ja upitab oma tagumiku tahapoole. Või siis ronib basseinist välja, ja väänab oma keha ikka nii, et peagi suureks kasvavaid tisse oleks näha. Miks vanemad lubavad selliseid asju teha?
Või kuidas saab 15 aastane olla terviseala spetsialist, kaalub toitu ja nõustab noori kuidas õigesti toituda ja sporti teha? Mina sõitsin sellel ajal oma rohelise jalgrattaga, millel oli roostes pakikas ning sõin makarone suhkruga. Täitsa elus omadega.

Teine asi, millest ma pole aru saanud, noored küsivad insta storys: Küsige midagi? Ja siis teised jälgijad küsivad ala millega su vanemad tegelevad? Miks te nii palju aastas reisite? Mis su lemmik auto on? Tüdruk ütleb, et minu lemmik auto on porsche. Ei tea, kui sa sõidaksid moskvitšiga, kas siis see oleks ka su lemmik auto? Iseloomusta mind? Wtf? Ja postitakse ikka neid häid iseloomustusi nt: nii nunnukallipai musukas oled. Hästi noh :D
Ja siis need noored laovad oma terve elu ette....ja vastatakse muidugi kõiki asju ülivõrdes. Jääb mulje, et vanemad kiidavad selle heaks, et näidata et me olemegi tegijad, meil on võimalused.
Fotodel poseeritakse ikka nendega, kellel on sarnased eluvaated, kes jaksab endale lubada reisimist, shopingut, peened restoranid. Kui sa paned starbucksi foto ülesse, oled sa juba tegija.

Ja siis ütleb üks papa, laps helistab mulle ainult siis kui tal midagi vaja-raha tahab. Ja kurdab, et issand ostad lapsele 500 euri eest jope, järgmine aasta juba väike. Ja siis veel imestab inimene, et laps on ära hellitatud.
Lapsevanemad ise teevad kõik selleks, et laps saaks ikka kõik mis ta tahab.

Pervod liiguvad igal sammul ja mõelge korraks, jah see tundub rõvedana....aga kui Teie lapsel on sellise alatooniga fotod avaliku kontona saadaval, siis pervod ei maga.

Tänapäeva noored on ära hellitatud ja nad pole valmis elus ise vaeva nägema. Ja siis kui issit ja emmet ühel päeval ei ole, siis võib juhtuda valus kukkumine. Täna Sul on kõik, homme Sul ei ole midagi. Seega suhtuge kõikidesse hästi, mitte ainult nendesse kellel on limusiin ja välismaa villad. Võib juhtuda, et see kes õpib praegu koolis kolmedele, võib sind tulevikus tööle võtta!

Mida võib naine õppida prostituudilt?

Tegin huvi pärast instagramis küsitluse, et kuidas Te suhtute eskorttüdrukutesse. Küsisin suhtumisest, mitte ma ei küsinud, kas kasutad teenust. Naljakas lihtsalt, et inimesed kardavad isegi nupule vajutada, jumala eest mis ta arvab, kui suhtun hästi või halvasti. Hästi suhtumine, ei tähenda veel, et sa käid ka nendes. 73% suhtub hästi ja 27% rõvedalt. Tänan neid kes julgesid vastata.
Ühiskonnas suhtutatakse prostituutidesse halvasti. Mehed kasutavad sageli nende teenuseid, kuid naised kohtlevad selliseid põlgusega, nimetades neid „ madala sotsiaalsusega üheöö liblikateks.

Litsil ja eliit prostituudil on suur vahe. Lits on minu meelest odav tänava hoor. Eliitprostituut aga hoolitsetud välimusega naine, kes tekitab mehes siirast soovi ja kirge. Meie tavalistel koduperenaistel on neilt nii mõndagi õppida. Eliittüdruk on omaala professionaal ja teab kõige paremini mida mehed tahavad....
Ma ei kohusta sind edasi lugema, sest sinu peas võis tekkida mõte, et mida oskab eliit ja mina mitte....alati ei puuduta see seksi. Ja kindlasti mõtlesid, minu mees ei käi seal....

Alustame küsimusega, miks mehi tõmbab üldse prostituudi juurde?

Minu isiklik arvamus on see, et nende naistega on kõik lihtne. Ei ole vaja lahendada igapäevaseid probleeme, ei ole vaja muretseda partneri tunde pärast, mees võib oma hinge kurta ning mis kõige tähtsam, võib oma seksuaalsetel soovidel olla aus.

Aga mida me neilt õppime?

1. Kuulamine
Tihtipeale meest ei kuulata kodus ja puudub tähelepanu. Kui mehel on olnud raske tööpäev, andke võimalus tal rääkida, see ei tähenda üldse, et ta on nõrk mees. Peamine, et mitte nõu anda, ei ole vaja hakata ta probleeme lahendama. Mees tuleb ise toime, kui tal on armastav naine. Mees vajab naise heakskiitu ja head meeleolu.

2. Võrgutamine
Eliit teab väga hästi, kuidas meest üles kütta. Kuna ta hoolitseb oma välimuse eest ja näeb alati välja atraktiivne. Mitte nagu odav hoor lühikeses seelikus ja esilekutsuvates võrksukapükstes. Eliit on alati stiilne ja seksuaalselt erutav.
Niiet miks mitte kodus, kui mees tuleb töölt koju, võtate teda vastu maitsekas kleidis ja hoolitsetud välimusega? Seda pole palju. Hoolitsetud maniküüri ära unusta...näritud küüned ja pooleli mahakulunud küünelakk on rõve. Ja osta endale ühed korralikud kingad. Soovitatavalt tikk-kontsadega. Kui sa ei suuda nende peale kõndida, siis harjuta seismist, või kui see ka ei tule välja, siis lihtsalt tegelege seksiga. Uskuge mind, mees üllatub.

3. Vabadus seksis
Üksluine seks tapab meest. Ei te ei pea hakkama oma keha väänama nagu akrobaat, aga mees ei taha igapäevaselt pimedas toas teki all olla. Või minge käige ostke mõni põnev lelu, millega vürtsitada oma voodimaailm. Või sosista mehele kõrva sisse midagi siivutut nt: täna võid teha minuga mida soovid, või et ta ei peatuks. Selline pingevaba käitumine võimaldab meestel tunda end tõeliselt seksikana, kes suudab anda naisele erakordse rahulduse.

4. Kuuletuma
Mees ei ole mitte ainult kaitsja rollis. Ta on peremees ja jumal oma naise jaoks.
Naised teevad tihti seksi igavaks ja on piiratud, kes ei tee anaali, kes ei tee oraali. Mees surub oma ego alla, kas lepib sellega või läheb prostituudi juurde. Sest prostituut nõustub kergesti aitama.
Ole oma mehega aus. Õndsuse hetkedes küsige mehelt, mida ta tahaks veel kogeda. Täida oma mehe salajased soovid, nii annab mees sulle oma usalduse. Kui sa kuulad ja mõistad oma meest, sellise naise juurest nagu sina ei lähe mees kuhugi.

5. Mängimine
Ei tasu seksimisse suhtuda tõsiselt. See on nauding, lõõgastumine. Mängi oma mehega. Proovi üks öö olla téma võrgutav teenijanna. Võimalik, et selles rollis avaneb armastatud inimene uuel viisil.


Tean juhtumit, kui naine otsustas teha mehele üllatust, nimelt striptiisi. See oli veidi koomiline, kuna naine ei osanud kontsade peal tantsida ja ronis nendega lauale. Tantsuliigutused ei olnud loomulikud ja mehe libiido oli ammu langenud. Seega, hea soovitus, kui tahate üllatada tantsuga, minge tehke kuskil väike kursuse ring.



Õppige seksi nautima. Eliitprostituut tõusis karjääriredelil ainuüksi seetõttu, et ta armastab oma tööd. Lihtsalt õpi saama ja andma siirast rõõmu ja siis õnnestub sinul ka.
Nii palju kui on erinevaid naisi, on ka palju erinevaid käitumisviise. Üks naine pakib kõik asjad kokku ja näitab mehele ust. Teine naine korraldab skandaali, kolmas naine pigistab silmad kinni, et mitte lõhkuda perekonda ja on olemas selliseid naisi, kes otsustavad mõista sisuliselt ja välja selgitada, miks mehi meelitavad prostituudid? Milline sina oled? ☺

P.S Artikkel on tõlgitud osaliselt, vene keelest - eesti keelde https://yaroslav-samoylov.com/blog.html

Armastuse proportsioonid

Mulle öeldi, issand sa pikk ja sale naine ja sinu kõrval on mingi tüse mees. Ei ole üldse proportsioonis, nii kole. Naersin omaette ja mõtlesin, et kas inimesed valivad omale elukaaslasi enda järgi, et kui sa oled paks siis võtad paksu mehe. Või vastupidi...

Või enne kui hakkan omale meest valima, küsin teistelt nõu? Et heakskiitu saada?

Mina ja minu elukaaslane kohtusime instagramis üksteisele kirjutades, ma kaua ei oodanud, kutsusin ta ise välja. Pika mõtlemiseta istusime kohvikus ja arutasime maailma asju. See oli armastus esimesest silmapilgust. Ja ärge tulge rääkima, et see pole võimalik...on! Paar nädalat kurameerisime, musutasime autos nagu teismelised, kui ütlesin talle: paki oma trussikud kokku ja koli minu juurde. Mõeldud-tehtud.
Ja siis hakkas pihta, kodukohas tekkis kihlveokontor...kaua see paar suudab koos olla, oi need kaks ei sobi üldse kokku, mees on lits ja naine lits, ma pidin kullakaevaja olema. Jah, see et ma ennem elasin miljonäriga, ei tähenda et ma olin temaga raha pärast. Inimesele silti kleepida on jube lihtne, teadmata tegeliku tausta. Kihlveokontor ennustas meile 3 nädalat, 2 kuud, 1 aasta. Hmm, kas Te teate et meil saab kohe 3 aastat ja me naerame iga õhtu koos üksteise kaisus, et huvitav palju raha on pandud meie alla, kes kaotab - kes võidab!

Armastus, see ei ole raha. See ei ole luksus elu. See ei ole villa. See ei ole fäncy instagrami elu. See ei ole Barbi ja Ken, ühes mõõdus.
Paljud minu tuttavad, kes on elanud koos 8 aastat, ei julge pissilgi käia wc-s. Kuidas ma küll niristan? Sellel ajal kui pissivad, lasevad kraanist vett. Kas seda nimetatakse armastuseks? Või käivad iga õhtu Olerexi tanklas einestamas, sest naine ei viitsi kodus süüa teha? Kas seda nimetatakse armastuseks? Mis siis veel koos puuksutamisest rääkida? Kardan, et mõnel on juba tervisehädad sellega, et hoiab peeru kinni, jumala eest äkki elukaaslane kuuleb kuidas ma pussut lasen.
Kui te vaid teaksite, kui sarnased me oleme. Ja kui hea tunne on olla sellise inimesega koos, kellega on palju ühist. Me vähemalt ei häbene üksteist. Ma olen uhke oma mehe üle ning vähemalt ta ei varise kokku, kui ta mind kätel kannab, suudab mind kaitsta võilille laadsete inimeste eest.

Mõnikord jääb mulje, et peab minema koledaks ja paksuks ära, siis mõni inimene on kohe õnnelik!

Tahan vanglasse

Meie elus on perioode, kus sa oled end tabanud mõttelt, kas see töö mis ma praegu teen, on ikka see mida ma tõesti tahan? Mulle meeldib mu töö, aga see pole päris see, mida ma tahaksin terve elu teha. Mulle meeldib üks ütlus: Kui sa oled samas kohas tööl olnud 4 aastat, oled sa patrioot, kui sa oled 5 aastat- siis oled sa idioot. Järgmine aasta ma saan idioodiks. Aeg on liikuda edasi, aga see kuhu mina tahan, on nii palju aga-sid.
Minu ema sai shoki kui kuulis, et tahan minna vanglasse tööle. Helistas ja õiendas, et kas sa oled lolliks läinud, mis sa mõtled? Ma olen 32 aastane ja ma nutsin lahinal patja, et mismõttes, sa tuled mind keelama, ja minu eest otsustama mis tööd mina tegema hakkan. Jaa ma tahtsin saada vangivalvuriks. Teie, kes te loete praegu seda, naerate jah?....et mina õbluke naine ja vangivalvur? Muideks, ma olen terve elu tahtnud politseinikuks saada, lihtsalt elukorraldus on nii läinud, et ei jõudnud sinna õppima, kui oli õige aeg. Modellindus, lapse sünd, lahutus, uus elu.
Ühesõnaga eelmine aaasta ma registreerisin ennast avatud uste päevale, ja külastasin Viru Vanglat. Tahtsin seal käia selleks, et kas üle läve astumine toob esile mingeid erilisi emotsioone. No näiteks nagu hirm, vastikkus...Aga ma tundsin ennast seal hästi. Mind võttis vastu üks noormees, kes tegi siis tervele vanglale tiiru, tutvustas konge, rääkis eluolust. Nägin ka kinnipeetavaid. Ei esinenud mingit hirmu. Miks peaks? Kas olete mõelnud näiteks sellele, et kõnnite mööda tänavat ja Teil pole isegi aimu, kes teie taga või teie ees kõnnib, äkki on pätt? Niiet, vangla on töötamiseks selles suhtes turvaline, kõik on kinni. Minult on ikka küsitud, kust selline soov? Ma ei oska seda Teile seletada, lihtsalt tõmbab. Mind üritati ümber veenda, et oi sa ei sobi sinna, hull oled, sa ikka tead et kinnipeetavad on head manipuleerijad jne. Rahustan teid maha, et jah ma tean, ma ei ole mingi ullike. Niiet, las ikka igaüks otsustab mida ta teha tahab.
Töötajaid motiveeritakse hästi, kui saad vanglasse tööle, siis samal ajal saadetakse sind kooli õppima ja samal ajal jookseb kopsakas palk. Nüüd te mõtlete, miks ma siis istun ikka veel nagu patrioot oma töökohas ja ei ole juba seal kus mina tahan? Sellepärast, et minu aktiivse pereelu kõrvalt ma ei saa siiski endale seda luksust lubada, et olen päevases õppes koolis. Oleks kaugõpe, ma heameelega võtaksin selle teekonna vastu. Sama kehtib politseiniku erialale.


Õnneks ma ei otsusta asju üleöö, ei tee mõtlematuid samme, alati kaalun plusse ja miinuseid, arutan perega võimalused läbi. Ehk 10 aasta pärast on võimalik õppida ja omandada elukutse kaugõppes, siis uskuge mind....see pikajalgne glamuuritar tõmbab need ranged vormiriided selga ja teen seda, mida alati olen teha tahtnud.

Hea lugeja, kas sina oled oma tööga rahul?
Miks inimsed pelgavad vanglat?

Miljon eurot

Lapsepõlve sõbranna küsis kord minu käest, ma ei saa aru, kuidas see võimalik on... kooliaeg sulle ei meeldinud kirjutada ja suure vaevaga said kirjandi eest hindeks kolme. Ja nüüd kirjutad lausa romaane. Ma veidi kahetsen, et viskasin hiljaaegu, kõik oma kooliaegsed kirjandid ära. Võibolla nad ei olnudki nii halvad, lihtsalt õpetajale need ei meeldinud. Mainin igaksjuhuks, et ma kirjutan täpselt nii nagu mõtlen, see mida sülg suhu toob. Mul pole õrna aimugi kas tekst üldse jookseb nii nagu peab, keda huvitab eks, peaasi et saate minust aru.

Olen seda ka endalt küsinud, et miks ma kirjutan ja kas on üldse kellele kirjutada. See, et minu blogi postitust loeb päevas 500 inimest, teeb südame ikka soojaks küll.
Kõige huvitavam on see, et just sügisel tahan ma kirjutada. Just siis kui akna taga on pime ja külm. Kui vaatate mu varasemaid blogipostitusi, siis näete, et ma võin 5 postitust sügisel ära kirjutada ja siis on tühjus. Lihtsalt pole ühtegi mõtet peas, mida kirjutada. Krt teab, võibolla tänavu aasta on teisiti, märkmik on igatahes mõtteid täis kirjutatud. Mul ei ole nii, et oi täna ma tahaksin kirjutada Teile kuidas minu majapidamises kaovad sokid, kuigi nad tõepoolest kaovad kuhugi. Ja ma olen seda kuulnud, et pesumasin sööb need ära. No kurat, kas tõesti on see võimalik, et saja paari iga teine sokk on pesumasina trummelis. Kellel kodus igav, siis võite tulla aidata meil sorteerida sokke ( mul terve suur kilekott üksikuid sokke täis). Võib varsti kujuneda õhtuseks kaardimänguks, kes saab kõige rohkem paare kokku.
Kas Te olete mõelnud, mida teeksite miljon euroga? Kas teid huvitaks, mida mina teeksin selle rahaga? Ma arvan ma oleksin nagu peata kana, ei tea kuhu joosta. Oleks ma praegu kuskil seltskonnas, pokaal veini käes ja ütleks targa näoga: Oi mina investeeriks selle raha. Kindlasti kohe, tormaks investeerima. Naljanumber. Ma arvan, et enamus kes saaks endale miljon eurot, jookseks esimene asjana lennujaama, ta ei võtaks isegi kohvrit kaasa, sest raha on nii palju, et ostaks kõik uued asjad reisil. Või teine läheb Stockmanni ja ostab endale hunnik hilpusid, sest joovastus rahast on nii suur. Kolmas variant aitab vaeseid. Olgem ausad, kui sul reaalselt oleks see miljon eurot siis sa ei kasutaks isegi seda kolmandat varianti. Inimesed tahavad teiste ees koguaeg esineda. Küsisin meeskolleegi käest mida sina teeksid miljoniga ja ta arvas, et ta teeks töö juures pikema päeva. Ja investeeriks naisesse, paneksin talle silikoonid. Mehed :)

Ma olen enam kui kindel, et sul käis korraks mõte läbi, mida mina küll teeksin selle rahaga! Mõtlesid eurojackpoti piletile, osta ehk veabki.
Mina isiklikult mõtlen koguaeg kuidas lisaraha teenida, näiteks pool aastat tagasi ma registreerisin end sellisel kodulehel nagu www.triaba.com , saad raha vastates erinevatele uuringutele. Teiseks on selline koht olemas www.minuarvamus.ee, seal vastad samuti erinevatele uuringutele ja punkte saab vahetada kingituste vastu ning osaled erinevates loosides. Proovi ka sina! Kolmandaks ma müün pidevalt oma riideid kirbuturul, sinu vanast asjast saab kellegi uus. Kui sul on julgust, võid osaleda erinevatel reklaam, filmi castingutel. Facebookis on selline grupp olemas: Pean saama näidelda, muidu suren.

Järgmine kord plaanin kirjutada, kuidas ma käisin Viru Vanglas ekskursioonil ja miks ma seal tahtsin käia.


Aitähh Teile , kes hommikukohvi kõrvale loete mu blogi ja kirjutate, et see puudutas teid. Seda nimetatakse motivatsiooniks.

Miks ei tohi mehe kohta halvasti rääkida, isegi mitte mõelda!

Olete mõelnud sellisele lausele nagu: „ Nii kuidas naine mõtleb oma mehest, selliseks ta muutub“.

Ütled mehele:
• ta on kaotaja
• teda ei saa usaldada, ta ei suuda midagi teha
• ta on ebaõnnestuja
• tal on palju vigu
• ma väärin paremat

See nimekiri võib jätkuda, kui õigel ajal ei peatu. Me jagame seda nimekirja oma sõbrannadega, lähedastega ja kui ei jaga, siis keerutame neid mõtteid oma peas.
Miks me seda teeme? Sest meile tundub, et me saame inimest muuta, et siis muutub meie elu palju paremaks, mina ise muutun heaks ja armastavaks naiseks. Aga algul peab mees loobuma oma halbadest harjumustest, kellel arvutisõltuvus, kes teenib vähe jne. Peab mind viima välja sööma, tegema kingitusi. Mees peab muutuma. Me ootame, et mees muutuks ainult sellepärast et naised on kinni oma enesehinnangus, ei taha vaadata peeglisse ja mõelda korraks, kes mina olen üldse, et midagi nõuda. Minu meelest on see naiivne unistus, et kui mees parandab oma puudused, siis naine on õnnelik.
Muidugi enda sisse vaatamine on kõige raskem, iseendaga aus olema ja olla sina ise. Kõige lihtsam on ronida mehe selga ja hakata teda maha tegema. Mina olen hea-tema on halb.
Eks naised kurdavad oma elu mehega ka selle põhjusega, et keegi neid lohutaks, toetaks. Naised ei tea kuidas muuta elu iseseisvalt. Kõlab lapsikult eksole?
Kui naine mõtleb või räägib oma mehest halvasti, siis mehel hakkab tööle negatiivne energia, tal hakkabki kõik allamäge minema, tööl halvasti, hakkab jooma jne.
Naised saavad sellest veel rohkem hoogu juurde, et teda alandada teiste ees. Mees on oma pudeliga nõiaringis.
Mehe mitte austamisel on kõrge hind. Igakord kui sa arvustad teda teiste ees, hakate saama nõuandeid teistelt stiilis: * ta ei ole sinu jaoks ideaalne, * peate lahutama, * ja kuulame teiste nõuandeid mitte seda, mida ütleb meie süda.
Mees hakkab elama „oma elu“ . Ja siis tuleb kurikuulus küsimus? Miks meie kooselu lagunes? Miks meist said toanaabrid? Meie –naised provotseerime mehi halvale käitumisele. Kõik halb, mis me mehest mõtleme, saame tagasi väikese kättemaksuna: siis kui mees vedeleb diivanil, podiseb omaette ja joob õlut, sest ta on arusaanud ,et teda enam ei armastata, ei hoolitse téma eest, ei toeta.
Minu meelest on tähtis lõpetada, mõtlemine ja rääkimine oma mehest halvasti.
Mees – see ei ole plastiliin. Naine on see, kes peab muutuma. Meie naised peame endas tooma esile paindlikkuse, pehmuse, armastava tunde.
Ja muidugi sõbrannadele pole mõtet jahvatada ka oma elust, need näevad sinu elu, täpselt nii nagu sa räägid.

Kui naine hakkab nägema mehe väärikust, loob see inimese, tal hakkavad kasvama tiivad. Õnn tuleb ja ta õnnestub kõiges.
Mees saab õnne ainult naiselt, téma armastusest, austamisest, tunnustamisest ja hüvedest.

P.S Artikkel on tõlgitud osaliselt vene keelest, eesti keelde: http://lifesmilesgo.ru/zhenshhinam-na-zametku-pochemu-nelzya-dazhe-dumat-ploxo-o-svoem-muzhchine/

Armastage!

Donna ruulib

Kuni Donna õiged mähkmed kohale jõuvad, kannab ta meil kodus erilisi trussikuid ( temast on saanud naine).


Kallis inimene!

Anna andeks, et minu blogipostitus ei hõlmanud kõiki detaile mis on seotud koeraga.

Samojeed on kelgukoer sõbraliku ja enamasti rahuliku iseloomuga.
Saime Donna kui ta oli kahe kuune. Kutsikakooliga alustasime kohe, sest koera tuleb hoida pidevas liikumises ja elementaarsete käskluste õpetamisega. Ei ole kordagi mõelnud, et pean temast kasvatama mingi detektiivkoera. Nagu varasemalt juba mainisin, tahtsime lihtsalt lemmiklooma. See, et ta kodus närib asju, ei tähenda et ma olen laisk koeraomanik ja ei tasu hakata kohe süüdistama.
Me harjutame temaga kodus ka igapäevaselt. Ma ei tea, kas sina oled kodune või ehk sul on kodus abilised kes kodus päeva aeg kodus koeraga tegelevad, aga mina ja minu pere käime tööl ja paratamatult koeral on keset päeva kodus üksi igav, ja tal on kindlasti minu antud mänguasjadest kõrini. Jätan talle teleka tööle, sest talle meeldib multikaid vaadata. Donna on meil veel kutsikas ja nagu väikestel lastel kombeks, tahavad nad ikka neid asju – mida ei tohi.
Igas pesakonnas on väike huligaan olemas ja mitte ainult samojeedidel.
Teiseks tahan mainida, et samojeedi tõu kohta saab internetist väga palju infot. Mitte ainult eesti lehelt. Enne koera valikut tutvusin paljude inimestega, kellel olid juba samojeedid, vaatasin vene videosid youtubist, kus oli selgelt öeldud, et need koerad on allergiavabad. Minu lapsel on näiteks koerakarva ja kassikarvade vastu allergia, mis samojeedi puhul täiesti puudub.
Mulle meeldib, kui inimesed jätavad tagasisidet, seoses sellega mida kirjutan, ma olen sellega ka arvestanud, et ükskõik mida sa teed või ei tee, kritiseerivad sind inimesed nagunii. Lihtsalt ärge süüdistage, kui Te ei tea asju 100%.
Eile vaatasime Donnaga „Su nägu kõlab tuttavalt“ saadet ja sõime jäätist. Peale pikka vingumist, kui ta sai aru, et ta ei saa ühtegi ampsu sealt, ta loobus küsimisest ja keeras magama.


Ei julge kirjutada, mis on viimase kakajunni koostis, võibolla peale seda saan kohe saatekirja arsti juurde.

Ilusat sügist Teile.

Donna

Sellest on möödas juba 10 kuud, kui meie pereelu muutus totaalselt. Nimelt otsustasime võtta endale koera.
Tõu valimine käis selle järgi, et oleks allergia vaba, lastesõbralik, vähe karvu ajav. Selleks koeraks osutus samojeed.
Hakkasime otsima pesakondi, eestis on järjekorrad nende koertele umbes aasta. Paljud ei müü neid koeri korteritesse, mõndade kohustuslik tingimus on näitustel käimine....meie aga tahtsime lihtsalt lemmiklooma.
Ühel õhtul panin interneti otsingusse samojeedi kutsikad ja muidugi kohe helistasime ja läksime järgmine päev vaatama. Valisime emase. Emane on koduhoidja, rahulik..

Eks teada asi on et väike kutsikas võrdub väikese beebiga, väljaarvatud see, et beebil vahetad mähkme ära ja asi korras. Kutsikas pissis iga poole tunni tagant, peale mängimist, peale söömist kohe õue. Oli talv, magasin koguaeg riietega, et kohe teda õue viia. Olin pikalt nagu zombi, magamata ööd. Hammaste vahetus ja närimisvajadus. Esialgu proovis jalanõusid, ostsime jalatsikapi. Kõik peitu. Siis proovis diivanit, keelasime....jäi sinnapaika. Ostsime erinevaid mänguasju, need väga ei huvitanud teda, eks teadagi asi et keelatud vili on kõige magusam. Ootasime pidevalt seda aega, et kohe kohe on see kõik möödas...

Praegu on Donna 10 kuune, selline pätt et annab olla. Kes ütles, et samojeed on rahulik koer? Kõik teada ja tuntud spetsialistid õnneks lohutavad, et see kõik läheb mööda. Praeguseks on meil kodus selline olukord, et kaks vaipa on ära söönud, põrandas on auk, sest kaevamise isu on nii suur. Põrandaliistud on kõik üles kaevatud. Mulle soovitati panna sinepit nende kohtadesse, kus närib. Oh õudust, aga talle maitses see sinep. Puidust aknaluad on ka näritud, sest tal on päeva aeg igav ja aegajalt ta istub nagu kass aknal ja vaatab välja. Pliit ja pesumasin on ära nositud ja välja vahetatud, sest need vanad talle ei meeldinud. Seintes on ka augud, sest talle need seinavärvid ei meeldi. Tahaks remonti teha aga ei saa, sest koer pidi maha rahunema nii 1,5 aastaselt.
Ahjaa talle meeldivad karvased kapuutsiääred, dressipüksid ja plätud.
Kõige ägedamad on hommikud, kui sätin tööle. Sellel ajal kui paned riidesse, varastab su riided ära ja siis ma ajan teda mööda tuba ringi, vahepeal jõuab terve wc paberi rulli ära virutada, jälle jooksen. Koerale teeb see nii rõõmu, et ma mängin temaga...
Donna riidlemist ei kannata, haugub vastu ja jääb veel õigust ülegi.
Muidugi positiivsed asjad kaaluvad üle. Armastame teda ikka üle kõige ja ootame millal saab ta täiskasvanuks.Truu sõber kogu eluks, nutikas terapeut ja sarmikas suhete sõlmija.

Kes rääkis, et samojeed kõige leebem tõug? Siis pole see inimene õiget samojeedi näinudki.